Carmeni tuba hakkab ka rohkem ilmet võtma. Muidu oli kõle ja tühi tuba, aga nüüd oleme vaikselt hakanud koos valima ilusaid asju, et oleks hubasem ja mõnusam.
Ma leidsin prügikasti äärest ühe ägeda lamamistooli (see oli tegelikult enne diivaninurk), mille me Carmeniga keldrisse tassisime, tema vingumas, et miks ma pean küll kogu aeg prügikasti kõrvalt asju koju vedama ja mina tänitamas: “Mida sa jonnid? See on suurepärane lamamistool! Sa veel tänad mind!”
Aga mitte prügist ma ei tahtnud praegu rääkida, vaid hoopis imearmsatest ja südamega tehtud asjadest. Nimelt Raigi tegi Carmenile sellise toreda tumba, mille nimeks sai Olaf.
Olaf on väga lahke tumba, ta laseb rõõmuga enda peal istuda ja eriti mõnus on teda diivanil istudes jalatoena kasutada.
Carmen valis oma lemmikvärvi, rohelise. Aga tumbasid saab ükskõik mis vikerkaaretoonis. Näoga, näota, karukest, konna, jänkut, minioni, viisakat tumbat elutuppa – mida iganes hing ihkab, tumbameister oskab seda teha.
Kes ka sellist tumbat tahab, siis võib talle kirjutada Facebooki, Tumba lehele: https://www.facebook.com/TUM8A/
