Nagu ma rääkisin enne, siis tellisime suvilasse küttepuid. Tundub väike hunnik, aga lõpuks oli nii kopp ees sellest ladumisest, et õudne. Ma loodan, et nendest jätkub ka pikemaks ajaks.
Tore üllatus tabas ka – panin vee sisse ja veepump hakkas undama lihtsalt. Vaatasin, et mis värk on – filter on vahelt katki lennanud. Nojah, eks tuli poodi sõita ja uus filter osta.
Uus filter vahel, ikka masin undab ainult ja ei pumpa. Suvel oli ka korra nii ja naabrionu aitas, mingi toru oli krussis ja ei lasknud vett läbi. Aga nüüd polnud selle toruga jebimisest ka mingit kasu.
Eks see on mingi odav pump ka ja niigi 13 aastat vastu pidanud, pole midagi teha. Nüüd peab vist uue pumba ostma, pole vast mõtet seda parandada, kui uus samasugune maksab sada eurot.
Aga vett oli ikka vaja. Mina ei teinud sellest suurt numbrit, sest minu lapsepõlves polnudki suvilas vett sees, vaid pidi kaevust tooma. Sauna tassisime ka, seal on kerise kõrval selline paak, mis soojaks läheb ja saab saunas pesta. Täiega mõnus oli, sellist sauna ei saa üheski spaas. 
Läksin oma maaeluga nii hoogu, et soojendasin kaevust ämbritega toodud vett suurtes pottides pliidi peal, et nõusid ja põrandaid pesta. Järgmisel päeval tuli alles meelde, et vahepeal on leiutatud selline asi nagu veetkeetja. 
Leidsin telefonist mõned pildid ka, milline suvila elutuba enne oli. 
Nüüd on trepp mujale tõstetud ja vähe ilusam. Pikk tee on muidugi veel minna.
Nende kardinatega panin täiega pange – vaatasin, et suht okeid ja odavad, aga no nii koledad. Nagu prügikotid. Tahaks linasest halle kardinaid hoopis.
Uus lambike sai seina, seal rippus enne mingi vana lamp ühe juhtme küljes ja isegi vist ei põlenud. Põdrapildi sain ka seina. Muidugi ostsin kogemata liiga suure raami. Klassikaline mina – ei viitsi kunagi asju üle mõõta ja ostan ehku peale.
Trepp ka poolikult värvitud, see tuleb ikka üleni must. Ma isegi ei tea, miks ma selle pooleli jätsin. Lagi pole ka veel lõpuni värvitud. Värvisin selle kriidivärviga valgeks ja talad mustaks nagu trepigi.
