Ma olen bloginud juba… oh issand, üle kümne aasta! Alustasin ma kuskil 15-16aastaselt põhikoolis, kui mu klassiõde Anna Elisabeth hakkas blogi pidama ja minu arvates tundus see megatore mõte, sest päevikut kirjutasin ma niigi iga päev – miks mitte seda internetti kirjutada!
Alguses kirjutasingi rohkem iseendale, mõned lugejad olid ka, aga enamasti vist tuttavad. Issand, ma suutsin vist mingi… 21. eluaastani pidada blogi rahulikult omaette, ilma et ma oleks üldse aimanud, et mingeid teisi blogisid olemas on või et kedagi üldse blogid huvitavad. Ma ausalt ei teadnud mitte ühtegi teist blogi! 
Siis ma hakkasin Buduaari foorumis käima, sest mul oli nii sitt suhe ja polnud üldse sõbrannasid ega midagi teha, et ma vajasin mingit inimsuhtlust. Seal ma rääkisin veits oma blogist ka ja siis läks raibe nagu lumepall veerema.
Märkasin, et assa mait, blogisid on veel ja järsku lugesid jumala võõrad inimesed, mida ma hommikusöögiks sõin.
Olgu öeldud, et too suhe sai läbi ka osaliselt blogi pärast. Nimelt mu kihlatu leidis, et kui sa jagad kogu oma elu tuhandetele inimestele neti kaudu, siis nad võtavad su energia ära. Nüüd aastaid hiljem ma nägin teda “Selgeltnägijate tuleproovis”, nii et ta polnudki vist peast päris korras, aga samas ta jutus võis iva olla.
Vahepeal tundus see megahea mõte kõik oma elust üles kirjutada, nii et isegi tuttavad hoiatasid iga juhtumi juures, et “ära seda blogisse kirjuta, eks?”
Feim aina tõusis, eks, vaatajaid oli nagu murdu. Vahepeal, kui mul peika ajakirjas töötas, avastasin, et blogi lugejatenumbrid on suuremad kui ajakirjade lugejatenumbrid. Ja nad kõik loevad ainult sinust! Mida sina hommikul sõid ja mida sa arvad homoabielust!
Ma olin kange hariduse vastu võitleja olnud terve oma nooruspõlve. Ma väitsin kangesti, et haridus ja haritus ei ole sama. Samas kui ma läksin kooli, siis ma tunnen, et ma olen nii muutunud. Ma isegi ei saa aru, mille pärast. Ma pole isegi suurt midagi õppinud.
Eelmisel aastal ma ei kandideerinudki blogiauhinadade galal. Ma ei tahtnud lihtsalt. Ma ei saanud aru, milles täpselt asi on, aga see tundus nii mõttetu. Kuigi aasta enne olin ma rõõmuga oma auhinnal järel käinud.
Nüüd on jälle blogiauhinnad ukse ees ja ma tunnen, et blogimine on nii idiootne. Kõik blogid, mida ma loen, on lihtsalt idiootsed. Mingid tähelepanuvajaduses vaevlevad inimesed, kes müüvad maha kogu oma perekonna privaatsuse ja eraelu, et kõik neid vaataks. Oi, vaadake, mina arvan asju! Oi, mingi blogistaar hakkas käima mingi kapihomoga, kellel on millised kulmud, kes pani kunsttissid.
Ma olen hakanud mõtlema küsimusele MIKS ma blogin. Nagu ma alustasin, algas kõik minu päevikust. Mul on tore lugeda näiteks praegu minu meenutusi. Aga et ma jagan seda tuhandete inimestega, see tundub mulle järsku natuke creepy.
Pildil mina, Mallukas ja Marimell videochati ajal
