Istusime eile Carmeniga kohvikus ja Carmen ütles, et mu selja tagant mingid naised vaatasid meid ülbete nägudega. Pärast veel jauras midagi, et raudselt panid needuse peale. 
Ma rahustasin lapse maha, et miks peaks keegi meile needuse peale panema ja ülbete nägudega vaatama…
Hommikul ärkasime üles, sõime hommikust, ilm oli imeilus, jalutasime veel Suleymani ja Hürremi hauakambreid vaatama ja… Carmen jälle naljatab: “Raudselt nad panid meile needuse peale!”
Ma ütlesin, et kuule, ära tee nalja, vaata kui tore meil on ja läheb ju hästi. Kui meil oleks needus peal, siis läheks ju halvasti!
Kerime nüüd sealt mõned tunnid edasi.. Jõuame me rahulikult kaks tundi varem lennujaama nagu ikka… Ma tavaliselt võõrastes lennujaamades tulen täpselt kaks tundi enne ja noh, enamasti tähendab see seda, et saab veel poodides aega surnuks lüüa ja klaasi veinigi juua.
Aga mitte see kord.
Andsime kohvrid ära ja seisime meeletus järjekorras. Ma hakkasin juba veits rahutuks muutma, kui lennu väljumiseni oli aega tund ja järjekord absoluutselt ei liikunud. Mitu seltskonda lihtsalt trügis ette ja karjusid seal, et nad jäävad oma lennule hiljaks. No tore on, me jääme ka oma lennule hiljaks.
Kui lõpuks läbi saime, oli nii kriitiliselt vähe aega, et palusin jumalat, et värav oleks kuskil sealsamas. Ei, muidugi mitte. 
Värav oli mingi faking.. ma ei tea, kahe kilomeetri kaugusel vist. Ehk siis jõudsime väravasse ja nägime oma lennuki saba läikimas…
Okei, tore. Ma ei ole oma elus mitte kunagi lennust maha jäänud. Mõtlesin, et küllap lennufirma selle lahendab, sest mina tegin omaltpoolt ju kõik, et lennule õigeaegselt jõuda.
Lennufirma siis jooksutas meid ringi ühest letist teise ja viimases letis teatas meeldiva häälega naisterahvas, et me võime järgmisel hommikul lennu peale minna. Ma olin kohe, et okei, tavai, ja hakkasin juba mõtlema, et kuidas ruttu hotell bronnida.
Ja oi kuidas ma eksisin…
Kaastundlikult teatas piletimüüja, et me võime need piletid osta siis homseks 468 (!!!!!!?????!!!!!!!) euro eest.
Ma olin mingi whatttt. Appi, meil ongi needus!!!
Praegu ma ei tea, kas nutta või naerda… Alguses ma nutsin. Ja nutsin veel rohkem, kui lennujaamas ei olnud wifit ja mingi vend lihtsalt sundis mind ostma minimaalselt kaks pudelit vett (ühest pudelist jääb väheks) et ma saaksin kohviku wifisse.
Ja nüüd ma naudin siin meie 500eurost ühte õhtut Istanbulis, plaanin homme olla lennujaamas neli tundi enne lendu ja mõtlen, et kas keegi oskab needust maha võtta.
Loo moraal? Ma ei teagi. Järgmine kord kui kuskile lendan, panen juba 24 tundi varem lennujaama ette telgi püsti.
