Teate, ma olen ühe korra tünga saanud. Seoses “Troonide mänguga”. Ma polnud viimast osa näinud ja siis üks tuttav rääkis mulle maad ja ilmad kokku, mina kõrval ammulisui: “Päriselt juhtus nii?? Nalja teed?? Ausalt?!”
Ta kinnitas käsi südamel, et täpselt nii juhtuski. Mina muidugi uskusin. Miks ma ei peaks kedagi uskuma? Ma olen usaldava loomuga.
Ja kui ma selle osa ära vaatasin, siis võite kaks korda arvata, kas ta mõtles põhimõtteliselt kõik välja, mida ta mulle rääkis või mitte. Vastus on jah. Ta lihtsalt valetas mulle kõige kohta otse näkku ja mina uskusin teda. 
Ma olen suur spoilija. Ma spoilin kõike endale ja spoilin teistele. Ma loen tihti enne filmi vaatamist, et mis seal saab ja siis hakkan teistele pinda käima enne filmi vaatamist: “Tahad teada, mis seal juhtub? Tahad, ma ütlen??” Ja kui inimene ütleb ei, siis ma räägin talle ikka.
Nüüd ma käisin vaatamas “Star Warsi” viimast osa ja sattusin kohe enne kino mingi täitsa eestikeelse blogipostituse peale, mille autor oma muljeid jagab. Mul polnud mingit probleemi sellega, et ta kõik ära spoilib, sest mulle meeldibki ette teada, mis saab.
Ta siis rääkis seal hullu juttu, kuidas talle alguses tundus, et Rey on kellegi õde või midagi, aga siis tuli välja, et Rey on üldse Luke’i ema, kes rändas ajas ja see oli üllatav, aga mitte megaüllatav, sest ennegi on filmides nähtud, kuidas ajas rännatakse ja nii edasi.
Ma olin siis mingi… OMG. Ma rääkisin kõigile, et issand jumal, Rey on tegelt Luke’i ema, kes ajas rändas. Filmi vaadates tundus ka see suht loogiline, sest Rey ei teadnud otseselt oma päritolu ja vanemate kohta.
Ma ootasin ja ootasin, et tuleks välja, et ta on Luke’i ema. Kuni tulid lõputiitrid. Ta ei olnud Luke’i ema.
MIDA??!!!! MIKS?! Ma ei leia nüüd seda blogi enam üles, aga krt, miks sa valetasid mulle otse näkku?? Ma uskusin ju sind
