Oh jumal, ma olen teile täiesti unustanud rääkida oma lõpukleidist. Lubamatu, ma ütlen, lubamatu!
Igatahes naine küll, aga riideid šopata ma ei armasta. Mul nimelt on ettekujutus sellest, milline peab asi olema, aga selleks läbi käia kilomeetrite viisi poode on ilge tüütus.
Esimese asjana turgatas mulle pähe vana hea Continental Moda. Võtsin aga ette tee Stockmanni vastas asuvasse poodi ja rääkisin toredate omanikega paar sõna juttu kah. Selgus, et Continental Moda tegutseb juba 94ndast aastast ja seda juhib armas abielupaar. Relationship goals või mis? 
Kleidivalik oli ÜÜÜÜÜÜRATU. Ma olen ju keskmisest lühemat kasvu ja seetõttu on mul suht raske leida kleiti, millesse ma ei upuks, aga Laivi rahustas mu maha – valigu ma ainult kleit välja, neil on kohapeal õmbleja, kes selle parajaks õmbleb.
Ma mõtlesin, et kuna ma nii vanana siiski lõpetan, võtan midagi tagasihoidlikumat. Kaalusin pikalt seda kleiti, aga jätsin selle hilisemaks – kui ma kord kontorisse tööle lähen ja toimetajaks (või siis kõigi sõnul eesti keele õpetajaks) saan.
See kleit ei anna mulle siiani rahu! Lasen end selles võibolla matta, kui muud sobivamat sündmust ei leia.
Aga valituks sai selline roosa suvine kleit, mida võib niisama ka kanda hiljem, et kappi kopitama ei jääks. Mõtlesin, et see võiks blondide lokkidega päris hästi passida, juuksed on mul ju poolde selga pikkust juurde visanud nagu metsjeesusel.
Nagu ennustatud, pidigi seda natuke lühemaks kohendama.
Nii et sai see kuulus kleidipood üle kaetud ja kotikesega lahkutud. Kas te olete kunagi Continental Modas käinud?
