Viimasel ajal tekitab hullu furoori Inno ja Irja titeblogi. Eks minagi loen tihti asju, millega ma sugugi mitte nõus ei ole ja vangutan pead, et päris tobe arvamus.
Siis hakkasid sinna aga tulema räiged kommentaarid, kus kommenteerijate eesmärk oli inimestele “mõistus pähe panna” ja “nad ümber kasvatada” või “tagasi teha mineviku vigade eest” ja siin ma enam aru ei saa, et kas inimesel ei ole enam siin ilmas õigust arvata, mida ta tahab?
Mida see üldse teie jaoks muudab, mida mingi suvaline Võru perekond oma blogisse kirjutab ja mida arvab? Samas mõni võibolla tõsimeeli arvab, et kui Inno kirjutab oma blogisse, et üksikvanematelt peaks lapsed ära võtma, siis tullakse ja viiakse teie lapsed kohe minema?
Ma saan aru, kui tegu oleks mingi presidendikandidaadiga, siis oleks jah igaühe asi, mida ta asjadest arvab või ütleb. Aa ei, oota, isegi presidenti ei vali meie, nii et meie arvamus kellegi arvamusest ei loe mitte midagi.
Mulle lennati täpselt samamoodi peale kui ma näiteks kirjutasin kunagi oma arvamuse pagulaste sissetoomisest Euroopasse. Et ma olen südametu ja ilge värdjas ja kõik üritasid mu meelt muuta nagu minu isiklikust arvamusest oleneks see, kas nad tuuakse või mitte ja nagu ma seisaks piiri peal väevõimuga kellelgi ees.
Mul on selline tunne, et inimestel ei olegi tänapäeval sõnavabadust. Et kui sa julged rääkida oma arvamusest, mis ei ühti teistega, aga samas ei tee kellelegi liiga ega mõjuta absoluutselt mitte midagi, siis sind pekstakse verbaalselt vaeseomaks.
Ma ka vahepeal näiteks Gätlini blogi lugedes mõtlesin, et ema anna padruneid, kuidas saab inimene pidevalt seletada sellest, et mees ei pea elatist maksma. Aga samas on see tema arvamus ja miks ta ei või nii arvata? Ega ta minu lastelt elatist käest ära ei kisu, et tasub nüüd minna tõrvikutega ukse taha teda oksa tõmbama.
