Ma üldiselt mingit diipi jama eriti ei armasta. Ma pean koolis niigi pool-sunniviisiliselt igal esmaspäeval kuulama, mis on elu ja mis on õnn.
Aga kuna ma Von Krahli teatris polnud kunagi käinud ja olen sada korda mõelnud, et võiks selle üle kaeda, siis mõtlesin eile, et ma ei viitsi eriti rebastepeole minna – läheks hoopis teatrisse.
Tol õhtul mängiti “Hipsteri surma”.
Kusjuures mulle meeldis see, et seal oli lavastatud täiesti tavaline olukord, kontoriruum, millega enamik inimesi samastuvad ja sinna oli põimitud igasuguseid täiesti jaburaid olukordi sisse. Samas see tundus ka kuidagi arusaadav, et alati on mingi vend, kes mingit kelbast ajama hakkab.
Kuni lõpuni oli minu arvates ülihuvitav, aga lõpp oli küll veider. See polnud isegi heas mõttes veider või ootamatu, vaid et oleks lihtsalt millegagi lõpetada. Mõelge ise, rahulikult räägivad inimesed puude vastu hõõrumisest ja siis mingi vend läheb ja lõikab lambist oma kõri läbi?
Üldkokkuvõttes mulle Niinemets väga meeldis, ta on ikka üle prahi näitleja. Jim Ashilevi meeldis mulle ka väga. Eriti mulle meeldis… ma muidugi ei tea, kas see oli taotuslik või mitte… aga Niinemets rääkis sitajunnidest ja siis näitas KAKS KORDA Jimi suunas, nii et mu kõrval istuv tüdruk halvakspanevalt: “Ähh!” mühatas.
Nii et soovitan! Lõpp oli sitt, aga ideaalset maailma ei ole olemas. 
Mida te viimati teatris vaatamas käisite?
