Sain siin Varrakult lugemiseks Andrei Ivanovi uue raamatu “Argonaut”. Või noh, sain ise valida selle. Just selle raamatu valisin ma seetõttu, et Andrei on üks viimaste aastate auhinnatum eesti kirjanik ja raamat pidi rääkima eestivenelaste elust. Mulle on see teema huvitav, sest kuigi ma olen eestlane, siis kasvasin ma ju vanavanaisa-vanavanaemaga, kes vene keeles rääkisid (mu esimene keel oli just vene keel) ja seetõttu on mulle juba lasteaiast ja koolist tuttav hüüdnimi “see venelane”, seega olen pisut eestivenelase elu vilju maitsnud küll.
Igatahes olen ma nüüd pikalt mõelnud, et kuidas ma seda ütlen, ilma et vaene Andrei googeldaks oma raamatu pealkirja ja loeks, et mingi loll tattnokk arvab, et see ei kõlba küll kuskile. Teine inimene ju vaeva näinud ja suure hoolega kirjutanud.
Romaani tagaküljel on küll kirjas “Argonaut on erinevate endasse sulgunud häälte metsik ja pidurdamatu voog”, aga et see nii metsik ja pidurdamatu on, ei osanud ma küll arvata. Ma üritasin küll anda raamatule võimalust, aga ma ei suuda seda lihtsalt enam lugeda.
Kogu raamatu ülesehitus on põhimõtteliselt selline nagu sa oleks natuke hero teinud üksinda pimedas toas ja hakkaksid mõtlema, mis on elu mõte ja keegi salvestaks su kõik mõtted ja paneks need raamatu kaante vahele.
Mul oli terve aeg lugedes selline tunne nagu ma oleks mingi vähe imeliku tüübi peas ja kõik tema pidurdamatud mõtted põrkaks igal pool mööda seinu. See oli kuidagi… ma ei tea, ärritav.
Võibolla ma olen lihtsalt liiga rumal, et asja tuumani jõuda, aga ühe eestivenelase kombel ütleks ma selle peale: “Tšjo za hunja?”
Kui keegi targem on, siis ma võin selle raamatu talle anda, sest kirjandusteadlaste sõnul peaks see tegelikult väga hea raamat olema.
