Eile oli selline tore vestlus, et pärast mu ülikoolipostitust tuli minuga rääkima üks mu ammune tuttav. Lohutas mind, et ega ülikooliga täiskasvanuiga ei alga. Noh, mina ütlesin talle, et ikka muudab täiskasvanumaks, tulevad ju kohustused juurde ja muudab ehk inimese tõsisemaks ja kohusetundlikumaks.
Tema selle peale tõi näiteks meie ühise tuttava Rentsi (proua rameshwar), et tal on kaks magistrikraadi ja ikka täiskasvanuiga ei paista kuskilt.
Mina tõdesin selle peale, et mulle tundub, et ta oma magistrikraade küll eriti ei rakenda, kui (vähemalt viimati kui me suhtlesime) ülikooliühikas valvur on.
Ega ma ka kõiki detaile ei tea, just sayin‘, et mis point on sitaks õppida, kui sa teed tööd, mida iga 16aastane teha võiks. 
Minu arvates pole siin hullu midagi ju. Ikka omavahel räägitakse ju… teistest… vahest… Ilma, et see tegelt meisse puutuks… aga noh… niimoodi niisama…
Ma ei arvanud, et see noormees, kellele ma seda rääkisin, läheb kohe Rentsile rääkima, et oi, Merje ütles, et sa ei saa kunagi täiskasvanuks
Kui ma nagu ikka võileiva kõrvale Perekooli lugesin (appi, miks ma seda üldse teen:D), oli seal kirjutatud, et Rents oli suurest vihast oma blogis kirjutanud, et mulle olevat mees esitanud nimekirja, mida ma kõike pean ära tegema, et ta minuga abielluks. Näiteks tätoveeringud eemaldama ja diplomi saama. Ja siis ma veel päris täpselt aru ei saanud, aga ta vist lubas pühalikult mind enda pulma mitte kutsuda.
Ma tean ühte blogi, kus mees esitas naisele tingimuse, et kui too teeb talle mingi 600 võileiba, siis saab sõrmuse sõrme. Noh, ja siis naine hakkaski iga päev võileibu vorpima. Kuhu nad jõudnud, ma ei tea, sest ma ei leia seda blogi enam
Kurat, räägi veel kedagi vaikselt taga, siis kogu internet pärast seda jama täis
