Sattusin täna lugema Marimelli blogi, kus Meelis kirjutas sellest, et Instagrami elu on hirmus võlts ja jagatakse ainult ilusaid asju. Pildistatakse üles kena lillekimp, aga fassaadi taga sai naine võibolla selle kimbu vabanduseks selle eest, et mees teda eile peaga vastu ukselinki peksis.

Noh… Eks seda teemat ole perekooliski palju arutatud, et mingid instatibid loovad oma elust mingi kuvandi, mis ei vasta tegelikkusele. Ma jälgin instas enamasti oma tuttavaid ja ehkki jagatakse ikka ilusaid pilte, mitte fotosid oma röökivatest ja ropsivatest lastest ja videosid tülidest peikadega, siis mul ei ole tekkinud illusioone, et neil on ideaalne elu. Ma ei arva, et nende lapsed ainult naeratavad rõõmsalt. Ilmselgelt nad ei ärka õhtukleidi ja meigiga.

Sest no ütleme ausalt, et instagrami pannakse enamasti ikka pilte sellest, mida sa parajasti näed. Oled soojamaareisil, siis on soojamaareisist pildid. Oled restoranis, siis uhkest toidust. Ostad uued kingad, siis kingadest. Muidugi oleks tõepoolest võlts see, kui instatibi hüppaks restoraniuksest korra sisse ja ütleks mõnele kliendile, et kle kas ma võin korra su toidust pilti teha, sest ma tegelt ise restoranis ei käi, aga mu fännid peavavad arvama, et mul on uhke elu! Vastasel juhul… käisid ju restoranis, sõid toitu ja tegid pilti: mis siin võltsi on?

Minu arvates enamik instagrame just peegeldavad reaalset elu: mille vastu inimene huvi tunneb, millega tegeleb, mida elus hindab. Vanades fotoalbumiteski ju kui tehti pilte, siis kõik istusid ikka kenasti maha ja tegid naeratava näo pähe ja pilt tehti võimalikult hea nurga alt.
Miks siis peaks instagrami panema pilte oma kõige ebaõnnestunumast võileivast ja põhjakõrbenud omletist? Ikka asjadest, mis tunduvad sulle ilusad ja toredatest hetkedest.

Oma lapsepõlvest mäletan ma, et täiskasvanud meie peres ei käinud kunagi meres ujumas. Mina tormasin esimesel võimalusel merre. Mäletan isegi kui solvunud ma olin, kui mulle öeldi, et ujuma võib minna alles pärast jaanipäeva, sest suvi juba poole peal, aga mind ei lubata! Aga täiskasvanud konutasid rätikute peal liival ja minu jaoks tundus see hirmus igav. Eriti mu ema, kes kategooriliselt keeldus ja ütles, et tema jaoks on vesi liiga külm. Kusjuures kui ta talvel õega Egiptuses käis, siis ma esimese asjana tundsin huvi, et kas NÜÜD oli vesi soe, aga ei, tema ei olnud kordagi ujumas käinud, sest vesi oli liiga külm.

Aga noh, enesele märkamata olen ma vist ise ka muutunud selliseks täiskasvanuks, kes meres ei käi. Kuigi meil on suvila rannast jalutuskäigu kaugusel, siis eelmine suvi me käisime mingi… üks kord rannas. Ja siis ka ei ujunud. Mis ma seal rannas ikka passin, liiv tagumiku vahel ja vetikad haisevad, mingeid koolenud kilusid kõik kohad täis ja vesi ka külm.
Kui vett tahan, lähen kodus duši alla.

Eile otsustasin, et no-nii, aitab küll. Lähed ujuma nagu normaalne inimene ja kogu lugu! Suvi niigi lühike, võiks seda nautida. Võtsime aga rattad kuuri alt välja ja läksime õhtul randa maasikaid ja võikusid sööma ja ujuma. Lubati, et vesi on 19 kraadi, tundub täitsa soe.

Rannas lapsed möllasid vees nagu segased, pritsisid veega, püherdasid ja karjusid. Mis ma kehvem siis olen. Jalgupidi vette astudes külmus mu aju ka vist ära. Aga soojendasime end pisut päikese käes ja mõtlesime, et kurat… me oleme täiskasvanud inimesed, suudame vette minna küll. Hingasime paar korda sügavalt sisse ja läksime.
Appikene kui jube see oli. Ma reaalselt ei tundnud oma jalgu. Korraks kastsin end vette ja jooksin välja soojenema. Aga nüüd on mul plaanis, et igal õhtul käin ikkagi korraks vees ära.

Kas te olete juba meres ujumas käinud?

Tsiteerides Rentsi, siis: “Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada.”

Ehk siis… viimasel ajal on blogides hullult palju furoori tekitanud see teema, et mida kes oma lastele söödab. Minul isiklikult ei ole veel olnud õnne kedagi oma vagiinast välja pressida, aga mul on Carmenike, kes on mulle praktiliselt lapse eest. Mu ema küll väidab, et see on tema laps, aga ma võtan kogu au endale. Ma küll mainin Carmenile, et ehk pead jäätisega vähe piiri, aga see vaene lapsinimene sööb enamasti ikka seda, mida mina otsustan parajasti külmkappi osta. Mis tal üle jääb, eks?

Tehke, mis tahate, aga mina ei hakka vist iial mõistma vanemaid, kes ajavad endale kahe suupoolega sisse krõpse ja kokakoolat, kui nende võsukesele aurutatakse ainult kodumaiseid orgaanilisi porgandeid.

Samuti ma olen kogu aeg mõelnud, et mida värki pestakse oma laste riideid mingi hirmkalli orgaanilise pesupulbriga ja enda riideid tavalise Arieliga. Väga ennastohverdav, aga miks?

Selles mõttes, et võin kohe öelda, et kui ma nõukaajal -30 kraadiga sada kilomeetrit jala kooli kõndisin, siis sõid mu vanemad täpipealt sama toitu, mida minagi. Olime ühe laua taga ja sõime kõik makarone ja keegi ära ei kõngenud.

Nüüd on aga tekkinud ennastohverdavad vanemad, kes ise hävitavad kõik maailma krõpsu- ja burgerivarud ära ja oma lastele annavad ainult õiget ja puhast toitu.

Ehk siis mina olen arusaamal, et lapsele pakutakse seda toitu, mida kogu peres süüakse. Kui ikka süüakse krõpsu, siis laps sööb ka krõpsu. Kui käiakse mäkis, siis sööb laps ka mäkieineid. Kui tehakse ühepajatoitu, siis laps sööb ühepajatoitu. Mis tal üle jääb, kui tal endal töökohta ei ole, kus söögiraha teenida, eks?
Ma ei saa hästi aru, mis on selle asja reaalne väärtus, et sa lapse kolm eluaastat söödad talle ainult orgaanilist toitu ja siis ta hakkab mingit jama sööma nagu sinagi? Kas see muudab midagi?
Mina isiklikult ei ole eriline krõpsusõber ja ma ei näe põhjust, miks väike laps, kes isegi veel sõpru ei oma ja minust oleneb ja minuga ühte toitu sööb, peaks olema eriline krõpsusõber. Kui kodus krõpsu ei sööda, kust peaks tulema 2aastasel üldse mõte, et tahaks krõpsu?
Minu peres süüakse seda, mida mina süüa teen. Kui ei kõlba, siis jääbki mulle rohkem

Kui ma varem ikka tihtipeale Loitsukelleris kivikestes sobrasin ja mu korter nägi välja nagu ma oleks Kati Murutar, siis ma pole juba mitu head aastat tundnud vajadust kive kaela riputada ja kitsi ohverdada.

Eile sõitsin bussiga linna ja ühel naisel oli kaelas roosa kvarts. Ma aina vaatasin seda, et nii ilus ja ligitõmbav, mul oleks raudselt vaja samasugust! Ja kusjuures mulle ei ole mitte kunagi meeldinud heledad kivid. Ma olen alati pigem tõstnud käe mustade kivide järele. Need roosad ja helesinised ja lillad tundusid kuidagi… pehmed. Ja ma ei tea, lastele. Carmen kandis roosat kvartsi. Mina ei ole “pehme energiaga” inimene. Ainus pehme koht minus on mu kõht… ja võibolla tagumik.

Nagu öeldakse, siis mitte sina ei vali kivi, vaid kivi valib sind, kui sul teda vaja on.

Nüüd vaatan oma raamatust, et roosa kvarts leevendab südamevalu ja muudab inimese endale meeldivamaks. See aitab vähendada pingulolekut ja aitab ennast tunnustada sellisena nagu sa oled ning juhendab südant iseend armastama ning austama. See aitab vabaneda süütundest, mis sunnivad inimest iseendasse sulguma ja aitab luua positiivset ellusuhtumist.

Kas te hoolite kivikestest või peate seda jamaks? Millised teil olemas on ja ligitõmbavad tunduvad?

Meil on saunamajas üks selline väike ruumike, kus minu lapsepõlves oli suveköök, kus vanavanaema tihtipeale tegi maasikasaiu. Nüüd oli see kasutusel prügiruumina. Ehk siis oli otsast ääreni prügi ja kola täis. Kui kola prügimäele viidud sai, siis mõtlesin pikalt, et mida selle ruumikesega teha. Üks mõte oli seal küttepuid hoida. Aga küttepuud panin ikkagi garaaži ja…
Kuna see telliskivisein on sauna kõrval ja läheb mõnusalt soojaks kui sauna kütta ja meil pole ka toas erilisi kohti külaliste majutamiseks, siis mõtlesin, et teeks sellest suvise külalistetoa, kus vajadusel öö mööda saata võib.
Ega mingi uhke elamine nagunii tule, aga midagi ikka.

Pärast prügi äraviimist nägi see välja selline:

Nõme on see, et seal on seinal igavene kole jurakas elektrikapp.

Aga lihvisin seinad ära ja mul jäi elutoast üle natuke värvi, ostsin Bauhausist vaiba (4.50 m2), Jyskist paberist lambikupli (3.99) ja tuba sai selline.

Elektrikapi värvisin tahvlivärviga üle. Mis nende alumiste juhtmetega teha, ma ei tea… Võibolla mingid riiulid või midagi panna, mis ära varjaks…
Mul peaks kuskil veel üks samasugune ruloo ka olema, et teisele aknale ka ette panna, aga kuhu ma selle pistsin, ei meenu…

Kui ma olin megauhke enda üle, et olin prügiruumist teinud päris mõnna toakese, siis saabus vanaema tooma mingit klaasriiulit, mille ta töölt sai, vaatas tuba nagu miski haiseks nina all ja valas mu kohe s*taga üle, kui lohakas ja räpane ma olen ja kuidas vaip üks sentimeeter viltu maas on ja kuidas kõik pooleli on. Täna lubas tulla appi, eks siis saab tema suurepäraseid tööoskusi kaeda, mida ta pidevalt teoorias demonstreerib.
Rikkus kohe korralikult tuju ära.  Kaks korda on ta siin suve jooksul käinud ja ükski kord pole tal ühtegi head sõna öelda olnud: ainult kui räpane ja kole kõik on. Mu imeilusa elutoa kohta, millega ma nii palju vaeva olen näinud, ütles nina krimpsutades: “Nojah siis.”

Ehk siis meeldetuletuseks… vasakpoolse elutoa kohta ta ei öelnud mitte midagi, kiitis tšurkat, et tubli mees, aina kõpitseb ja hoiab majapidamist. Parempoolne elutuba on lohakas, räpane ja maitsetu. Eriti see jube kollane kott-tool, mille ma võiks ära visata. Kardin on enam-vähem. Laud ei sobi üldise stiiliga. Euroalustest diivan on liiga hipster. Sein on liiga tume. Põrand on liiga hele. Seinad oleks võinud endiseks jääda, sest puit on ilus. Aga ega see teda eriti huvitagi, ta niisama mainib, ise teame kui sellise “sita” sees tahame elada.

Mulle sai maja remontides üsna pea enda vigadest selgeks, et parem on pikemalt raha koguda ja osta vähem asju, aga kvaliteetseid. Mingi plastmassist tilulilu ma oma kodus eriti näha ei taha. Ja eriti eelistan ma kodumaist ilusat käsitööd.

Sellepärast on vist ka köök suht tühi. Mingi odava kökatsi köögimööbli saaks ju osta küll, aga käsi ei tõuse… hing igatseb täispuidust mõnusaid kappe.

Aga mis sest ikka – on asju, millest rahakott ikka üle käib, mis on naturaalsed, kodumaised ja käsitööna suure hoole ja armastusega valmistatud.
Kassile ma käisin loomapoodidest vaatamas nõusid ja muud tarvilikku, silma midagi erilist ei jäänud. Eriti tobe oli minuarvates just see, et kausikomplektid on kõik kahe kausiga. Kass tahab ju kolme kaussi: vee, kuivtoidu ja konservi jaoks.

Sattusin juhuslikult Facebookis Mona Designi e-poe peale, kus müüakse lemmikloomadele puidust söögialuseid ja kohe käis klõps ära, nii ilusad! Esiteks mulle meeldib, et minu tellitud söögialusel on kolm kaussi ja need on kindlalt alusel, mitte ei lappa mööda põrandat ringi. Peale selle räägivad nad ise, et kõrgemad kausid on tegelikult loomadele kasulikumad, eriti kehtib see suurte koerte puhul, sest vähendavad pingeid kaelas, esikäppades ja õlgades.

Kui ma kolm aastat tagasi tõin koju kaks kassipoega hoida, siis Carmen pani neile kohe nimeks Brüno ja Mustang. Sest ühel oli pruun tukk ja teisel must tukk. Kusjuures mõlemad olid tüdrukud. Aga miks mitte panna tüdruku nimeks Brüno?
Brüno läks uude perre, kus sai vähe naiselikuma nime, aga Mustang jäigi meile. Oma nimele ta eriti ei reageerinud ja see oli tal rohkem moe pärast passis kirjas.

Jõuludel aga ma sain endale jõuluvanalt käpikud ja tutvustasin neid kassile ka, et näe, ma sain uued mittensid. Ja ta täiega reageeris sõnale “mittens”. Ma proovi pärast ütlesin seda veel paar korda ja ta ajas iga kord nina püsti ja näugus vastuseks.
Kuna talle see sõna nii hirmsasti meeldis, siis nii ma hakkasingi teda kutsuma. Ja ausõna, kui teda kutsuda: “Mittens!”, siis ta vastab iga jumala kord.

Paljud teist ilmselt teavad Molami Stuudiot, kes mitmetele blogijatele on teinud nimelised ägedad lõikelauad. Ma uudistasin ka väheke nende lehe peal ringi ja leidsin, et nad teevad lemmikloomadele puidust pesasid ka. Molamiga on selline tore lugu ka, et ei pea e-poest valima valmistehtud tooteid, vaid tehakse just selline pesa, nagu sa ise soovid. Ma ajan sellist valgeks värvitud puidu rida kodus ja andsin tegijale vabad käed: peaasi et puit ja peaasi et valge.

Ja kui ma pesa kätte sain, siis ma olin täiesti vaimustuses! Ma magaks ise seal, kui ainult mahuks!
Aga teie rääkige mulle, mis teie lemmikloomade nimed on ja miks just selline nimi?

Ma küsisin juba ammu-ammu, et kas teid huvitaks, kui ma kirjutaks, kuidas me terrassi ehitasime… ja kuna alles praegu hakkab see ilmet võtma ja tegelikult on veel nipet-näpet teha (näiteks ehitada trepid, sest mu kõrgeaulistel jalgadel on raske nii kõrget sammu teha, ja istutada ümber roosipõõsad), siis on see juba täitsa okei ja võib maailmale näidata küll.

Aga koosneb meie terrass kahest osast. Ühe neist me ehitasime juba maikuus (9 ruutmeetrit) ja selle karkass koosneb põhiliselt garaazhist leitud prügist. Netist õpetused tundusid kõik hirmus keerulised, aga tegelikult on see täitsa lihtne ja loogiline.
Esmalt oli vaja kaevata jalgadele augud, sest meil on hästi niiske ja pehme maa ja niisama muru peal vajuks terrass lihtsalt maa sisse. Aukudesse valasime betooni, et jalgadel oleks kuskile toetuda. Kui jalad maas olid, täitsime augu killustiku ja liivaga. Kui midagi väga nihu läheb, siis põhimõtteliselt saab terrassi välja tõsta ja panna näiteks uued jalad, kui need läbi peaks mädanema.

Siis oli vaja aga pikkadest taladest ehitada karkass. Kõige keerulisem selle juures oli loodi ajamine.

Ja kui see kõige keerulisem asi oli valmis, siis polnud muud kui terrassilauad peale. Laudadega oli kusjuures jube peavalu. Matemaatika pole just mu kõige tugevam külg ja siis arvutada seal erinevate laiuste ja pikkuste juures, mis kõige odavam tuleks… Lõpuks võtsime Puumarketist kõige laiemad võimalikud lauad ja asi ants. Neil kodulehel valitseb ka mingi segadus, et neid laudu, mis seal kirjas on, üldse kohapeal ei ole ja…

Ja juuli lõpus ehitasime lõpuks sõprade abiga teise osa ka valmis (12 ruutmeetrit), aga selle puhul oli vaja osta kõik uued prussid ja postid. Eks näis siis, kumb kauem püsib: kas prügist ehitatud või uuest materjalist.

Keskele tegin päevitus- ja söömisosa eraldamiseks allesjäänud terrassilaudadest lillepoti.
Ja mis puutub sellesse, mis kõik seal peal on, siis päikesevarju ma sain Jyskist 12 euro eest soodukaga, oli vist mingi laojääk. Varjuhoidja maksis ka Jyskis mingi 20 euri, tavahind oli kuskile viiekümne kanti. Laud on ON24-st saja euroga. Ma pikalt mõtlesin, et kas võtta rotangist aiamööbli… aga otsustasin naturaalselt puidust rida ikka ajada. Samas rotang näeb fancym välja ja ma osaliselt kahetsen seda otsust.
Grill on Prismast. Kusjuures sama grilli müüakse erinevates poodides ikka mõnusa sajaeurise hinnavahega, Prismas oli kõige odavam.
Väike lauake seinal oli saunamaja külge kruvitud ja lääbakil. Võtsin selle maha, lihvisin ära, toestasin paremini ja panin puidukaitset peale ja täitsa mõnus on seal salatit hakkida ja grillimiseks toite ette valmistada. Kohale riputasin muud tarvikud, mida grillimisel vaja võib minna.

Päevituspoolele ma kaalusin pikalt, kas osta tavalised 20-30eurised lamamistoolid… ja ehkki ma olen Jyski odavate päevitustoolide kohta tuttavatelt ainult kiidusõnu kuulnud, siis minu silmis olid need ikkagi igavesed nirud. Nagu ma enne ka olen öelnud, siis pigem jätan üldse ostmata kui osta mingit odavat kräppi. Nii ma käisingi silitamas kalleid 100euroseid puidust lamamistoole ja unistasin, kuigi teadsin, et see ei ole praegu prioriteet.
Kui ma olin juba miljon korda nende toolide järele õhanud, siis mu isa kinkis need mulle ja ma ei saaks õnnelikum olla. Jama on muidugi see, et ilm on jube vihmane ja ma ei tea, kuidas need vastu peavad, sest iga päev ma neid küll varju ei jaksa vedada, aga kui laud peab, siis äkki need ka peavad?

Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen igal muinastulede ööl ikka mere ääres lõkke süüdanud. Meie esivanemad on ju tuhandeid aastaid mere ääres elanud ja nemad süütasid tihti lõkkeid, et anda märku nabritele ja meresõitjatele.
Just selle mälestuseks süüdataksegi kord aastas mere ääres lõkked, mis moodustavad pika lõkete keti, lõkked süüdatakse ka Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal ja isegi Taani randades.

Kui muidu ma olen pigem rahulikult oma sõpradega rannas konutanud, siis seekord mõtlesin, et ikkagi viimane nädalavahetus enne hirmrasket kooliaastat väärib ühte korralikku suve ärasaatmist.
Meil suvila juures rannas ikka toimub vahel miskit, aga juhuste kokkusattumisel ma ei ole mitte kunagi ühelgi rannapeol seal käinud. Aga seekord ma selle vea parandan!

Nimelt 26. augustil toimub Vääna-Jõesuu rannas muinastulede öö. Süüdatakse Hardi Volmeri tuleloitsu saatel suur lõke, lastakse ilutulestikku, näidatakse mingeid põnevaid merel lõhkevaid eriefekte, on igasugused põnevad show’d, esinevad C-Jam, Karl Erik Taukar ja Smilers.

Kes transpordi üle muretseb, siis Vääna-Jõesuusse on bussi ja marsaga ainult pool tunnikest sõitu ja viimane marsa Tallinnasse, ma vaatan, läheb tagasi alles kell 12 öösel.

Mina loosin aga ühele teie seast välja kaks piletit üritusele. Kuna see toimub juba laupäeval, siis teeme kiirloosi ja neljapäeval (24.08) saab võitja piletid kätte! Selleks jäta ainult siia alla oma e-mail, et saaksin sinuga võidu korral ühendust võtta. Kellele loosiõnn ei naerata, võib pileti osta piletilevist siit lingilt: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/muinastulede-oo-222018/

Mul on täpselt kaks paari pükse hinge taga ja riidepoode ma ei armasta üldse, aga kui sisustus- või raamatupoodidesse satun, siis lahkun sealt alati suure kotiga. Minu arvates parim koht sisustuskaupade ostmiseks on Ülemiste keskus, kust alati midagi põnevat leiab: Zara home, H&M home, Hemtex, Pier…
Olin oma tavalisel ringkäigul ja mida ma näen: uhiuus kauplus! Mingi Alandeko. Naljakas nimi ja tundus kaugelt vaadates kallis. Piilusin ikka sisse ja no see oli ikka äärest-ääreni igasugu põnevat kraami täis! Köögitarbed ja rätikud ja kunstlilled ja lambid ja…

Ma võtsin esimese asjana lightboxi, mida ma ammu olen Carmenile tuppa tahtnud, aga pole viitsinud tellida ja kuskil poes kohapeal ei ole näinud ka. Maksis mingi 22 eurot vist ja sellest on lõbu laialt ühele teismelisele tüdrukule. Juustuseid tsitaate, mida sinna panna, leiab alati!
Endale võtsin ühe valget värvi laterna, sest laternaid ei saa kunagi liiga palju olla (maksis vist kuskil 16). Ja õue terrassile võtsin toreda sildi (11.-), mis kindlasti mu veganist õele ja tema elukaaslasele väga meeldib (if you don’t eat meat, don’t show up).

Aga kui keegi teist ka Ülemiste keskusesse satub ja sealt poest midagi põnevat leiab, mida osta tahab, siis kui te augusti lõpuni kassas sosistate, et lugesite nende kohta Merje blogist, siis saate ostukorvilt -15% allahindust.  

Kellel pärispoodi asja pole, on neil e-pood ka siin: https://www.alandeko.com/ee/, aga seal kahjuks soodukat ei saa.

Ärge saage valesti aru, minu arvates on see, mida Tallegg tegi tibudega, täiesti jälk. Visata elusolendid prügikasti surema…
Väga hea, et sellest on tulnud suur skandaal. Häbi, häbi, HÄBI!!!

Küll aga on päris huvitav lugeda inimeste reaktsioone. Nimelt on paljud siiralt üllatunud, et lihatööstuses TAPETAKSE väikeseid tibusid, kellest mingit kasu ei ole. Miks ei võiks neid saata näiteks maale elama?
Ee… okei… millisele maale? Kas sellele suurele rohelisele aasale, kus miljonid kuked saavad pensionini päikesepaiste all rohtu närida? Või nad arvavad, et Talleggis jääb aastas üle kaks isast tibu, kellele lemmikloomade Facebooki grupis head kodu otsitakse?

Teiseks need, kes käega rinnale taovad ja tõotavad, et nemad Talleggi mune enam ei osta. Nojah…mine ja tee oma külmkapp lahti ja vaata, mis sul seal paki peal kirjas on. Tallegg ei toodagi üldse mune.

Ja muidugi need, kes leiavad, et tibusid peaks tapma vajadusel humaansel viisil. “Humaanne viis” kõlab ju umbes nii, et tibu saab valida endale viimase eine ja siis tehakse talle klassikalise muusika saatel surmasüst ja keegi hoiab ta kätt, kuni ta igavesse unne vajub.
Vale vastus. Humaanne hukkamisviis tähendab seda, et tibud visatakse elusast peast hakklihamasinasse. Kes parajasti kananagitsaid ei söö, võib seda näha siit videost: https://www.facebook.com/loomadenimel/videos/1620610617981044/

Nii et jah… kõik on väga halb. Lihtsalt paneb imestama, kui vähe inimesed teavad sellest, kuidas liha nende toidulauale saab. Ausõna tundub, et mõni siiralt usubki, et kanafileed kasvavad puu otsas.

Uskumatuuuuu, et nädala pärast algab kool! Ma ei suuda uskuda, et ma teist ülikooliaastat juba alustan. Mina ja ülikoolis: kes oleks võinud arvata, eks?
Ma terve suve juurdlesin kõrvaleriala üle. Kas võtta mingeid lihtsaid lambiaineid või valida ikkagi araabia keel. Kuna mul on siiski terve aasta see huvi püsinud (mida juhtub harva), siis ma mõtlesin, et ma ilmselt kahetseks, kui ma ei prooviks.

Ja täna valisin ära. Nii et ma õpin eesti filoloogia õppekaval, spetsialiseerumine on referent-toimetaja ja kõrvaleriala Lähis-Ida keeled ja kultuurid. Omg!

Araabia keelt ma pigem kardan. Ma küll mõtlesin, et vaatan suvel seda tähestikuvärki, aga tulid igasugused muud toimetused vahele ja võibolla parem ongi, pärast õpin veel midagi ise valesti ja…
Kõige rohkem ootan Lähis-Ida kultuuriloo kursust. See on jagatud neljaks suuremaks teemaks-semiidi rahvaste keele ja kultuuri kujunemine; türgi ja turgi keelte ajalugu; araabia, pärsia ja turgi kultuuri kujunemine islami kontekstis; ja türgi kultuurilugu Osmani impeeriumist Türgi Vabariigini. Paralleelselt loengutega toimuvad seminarid, milleks üliõpilased peavad iseseisva tööna lugema näited Lähis-Ida kirjandusest ja Lähis-Ida kultuurilugu käsitlevast sekundaarkirjandusest ning esitama igaks seminariks ühe lehekülje pikkuse kokkuvõtte. 

Enda kohustuslikest ainetest on mul sel sügisel kavas eesti keel asjaajamiskeelena, erialane toimetamisprojekt ja eelmisest sügisest sabana jäänud eesti kirjakeel, mille ma läbi kukkusin. Nõme et see kattub araabia keele loengutega ja ma ilmselt ei saa sinna minnagi. Aga samas ma peaks vist enam-vähem oskama seda ise ka õppida. Ma kukkusin läbi, sest ma olin alguses veendunud, et kodutööde esitamise tähtajad on soovituslikud ja kohustuslik kirjandus on selleks kui sul juhuslikult reede õhtul midagi paremat teha ei ole.
Ja järgmisest sügisest teen ette ära kriitilise mõtlemise kursuse, lihtsalt sest see tundub nii lamp ja why not.

Aga rääkige, kas te ka ootate kooli ja mida te õpite? 

Ma olen muidu kogu aeg äratuskellana kasutanud mobiiltelefoni. No ikka õhtul scrollinud veits 9gagis ja nii… aga kuna 9gag on muutunud surmigavaks ja nagunii on sellest väga palju räägitud, et telefoni padja all või üleüldse magamistoas hoida ei ole üldse tervislik, siis mõtlesin vanakoolivennaks hakata ja äratuskell muretseda.
Ideaalis tahtsin sellist, mida pimedas näha oleks, et ei peaks öösel tuld põlema panema. Noh, et teed korra silmad lahti ja üllatud kohe meeldivalt, et veel on mitu tundi aega magada.

Ja no problemo, Woodtime just selliseid äratuskellasid pakubki. Peale selle, et mu valitud kellal pimedas numbreid näha on, on sellel veel igasuguseid “kellasid ja vilesid”. Näiteks see näitab temperatuuri toas. Hea ahiküttega majas: ärkad üles ja vaatad, kas üldse tasub soojast voodist välja ronida.

Minu valitud Massive kellal on küll adapter, aga teistel kelladel kulub aku kokkuhoiu mõttes marjaks ära see, et need saab tööle panna plaksuga. Et kui tahad kella näha, siis teed plaksu või puudutad kella ja ekraan läheb põlema.

Vot selline uhke äratuskell on mul. Kes ka sellist tahab, siis nende Facebooki lehel käib parajasti loos, kus täpselt samasugune (või pruuni värvi) kell võitjale ära antakse.

Ärge saage valesti aru, ma ei ole üldse selline inimene, kes ilma üle vinguks. Tavaliselt. Kui keegi vingub, siis ma tihtipeale ütlen, et koli siis lõunasse. Mulle Eesti kliima meeldib: soojad suved ja külmad talved. Vaheldust peab ju olema.
Seda suve ma hirmsasti ootasin, sest me ehitasime ju suvilasse terrassi. Kujutasin ette, kuidas ma iga jumala päev seal päikest võtma hakkan ja oma aiast nopitud maasikaid söön.
Olgu öeldud, et mu esimene siiras üllatus oli, et mul ei kasva aias mitte midagi. Ma ikka kujutasin ette, et olen sündinud rohenäpp. Panin maha maasikad ja herned ja erinevad salatid ja tilli ja peterselli… Mingi max kümme maasikat sealt sai. Ja neist kaheksa nokkisid ka linnud ära.
Salat tuli täiega kibe, till ei kasvanud üldse ja hernetaimed on siiamaani kümne sentimeetri kõrgused. Midaaaa???
Kühveldasin ikka hoolega kanasitta peale ja kastsin, aga üldiselt ainult üks ajaraisk. Ainult üks rohimine. Umbrohi kasvab, eks ole, aga till ei kasva.

No mis seal ikka, vähemalt on terrass, kus päevitada. Juunis, kui mul oli täiega vaba aega, sadas lihtsalt lakkamatult vihma. Mul oli selline tunne, et sinna see uus terrass maha mädanebki. Ei ole lihtsalt reaalne kui palju vihma saab sadada. Iga jumalaaaaa päev.

No ja pärast seda ma pidin muidugi nädala keskel valge inimese kombel natuke tööd ka tegema, nii et need selle aasta kaks suvepäeva läksid aknast välja vaadates mööda.

Ma siis lootsin, et kui suve ei ole olnud, siis küllap tuleb september soe. Tuli ta jee… Mul on kusjuures siiani väike lootus, et ehk ma saan veel nädalavahetusel natuke pikutada oma lamamistoolidel, mida ma suve jooksul täpselt kaks korda olen saanud kasutada. Kuigi… vaevalt.
Aga üldiselt kõlan nagu vanainimene, kes heietab, et minu lapsepõlves olid ikka suved soojad. Rohi oli roheline ja meri oli soe ja ma polnud valge nagu supikana.

Me siin hiljuti käisime koos Mari-Leenu, Manjana ja Itiga Foorumi keskuses Thaya ilusalongis blogiõhtul, kus meile räägiti sellisest uhkest juuksehooldussarjast nagu Gold.
Ma ütlen ausalt, et ma olen kogu aeg oma juukseid pigem häbenenud. Neid lühikeseks lõigata ma ei raatsi, sest siis ma näen välja nagu muna, aga üldiselt… noh, need on nagu on. Rolli mängib siin suuresti see, et ma ei ole seni leidnud oma ihujuuksurit. Mäletate ju küll mu nuttu ja hala, kui ma juuksuritoolist välja astusin ja selline välja nägin: http://merje.ee/kuidas-hairlook-mu-juuksed-ara-rikkus/
No sellise asja peale kaob tõesti igasugune isu juuksuritega tegemist teha.

Aga tagasi blogiõhtu juurde… see oli küll hirmus äge! Selliseid koolitusi peaks kohustuslikus korras koolis tütarlastele korraldama. Kujutate ette, ma olen terve elu oma juukseid valesti pesnud. Ja ilma naljata. Kui ma hakkasin pärast seda õhtut nende juhtnööride järgi pesema (kusjuures tavalise Garnieriga, mitte mingi udupeene vahendiga), on mu juuksed mingi miljon korda pehmemad ja ilusamad.
Aga sellest mõni teine kord.

Igatahes… seal blogiõhtul olid kohal Thaya kaks meesjuuksurit Heiki ja Patrice. Manjana ja Mari-Leen õhkasid kohe Heiki järele. Kujutan ette, et üks põhjus oli selles, et tüüp nägi välja nagu noor kreeka jumal

Minule jäi aga meelde hoopis Patrice. No mis teha, mulle alati avaldavad muljet välismaalased, kes puhtalt eesti keelt räägivad. Nimelt on Patrice prantslane, kes üle kümne aasta Eestis on elanud. Ja peale selle alustas ta juuksuritööga juba aastal, mil mina alles sündisin. Nii et kogemust on tal ka omajagu.

Kuna seal räägiti, kui tähtis on, et inimesel oleks oma juuksur, kes tema juukseid teab ja tunneb, ja nagunii tundusid juuksed juba suht kriitilises seisus, siis panin aga aja kinni.
Kui Mari-Leen rääkis, et laseb Heikil oma juuksed värvida roosaks või jumal-teab-mis-värvi, siis minu soovid olid esialgu tagasihoidlikud: palusin lihtsalt otsi lõigata ja värvida vähe tumedamaks, et väljakasvu väga märgata ei oleks. Nimelt mu juuksed kasvavad megakiiresti.

Kõigepealt arutasime väheke, et mida teha ja siis tehti mulle esimest korda Olapexi hooldust. Ma olen sellest küll kuulnud, aga ükski juuksur pole mulle seda varem välja pakkunud ja ega ma suurt sellest osanudki arvata.
Aga kui see tehtud sai, siis kui värvida poleks vaja olnud, oleks võinud põhimõtteliselt koju sättida. Juuksed olid nagu uued! Megapehmed ja terved.

Tegime väikese enne ja pärast pildi ka. APPI! Ma teadsin, et mu juuksed ei ole just kõige ilusamad, aga et seis on NII HULL. Miks keegi mulle ei öelnud?!

Igatahes segas Patrice kokku Goldi juuksevärvi ja lubas mulle veel mõned heledamad triibud sisse teha, et üldmulje jääks loomulikum ja suvisem, nagu oleks päikesest pleekinud.
Goldi juuksevärvi üks plussidest on see, et see ei lõhna ebameeldivalt. Mind juuksevärvide juures hais eriti ei häirigi, see käib asja juurde, aga mul hakkab tihti peanahk jubedaaalt kipitama, nii et pean kiitma, et värv oli selline… “pehme”. Ei lõhnanud, ei tekitanud kipitust.

See pilt ei anna hästi tulemust edasi, aga see värv tuli… ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada kui et eriline. Heas mõttes muidugi. See nagu muutub olenevalt valgusest ja minu arvates sobib mulle nagu valatult.

Ma lahkusin salongist nii rahulolevana, et kes teab, ehk järgmine kord lasen isegi midagi järsemat teha: värvin roosaks ja lasen bobi lõigata

Patrice’i tegemisi saate jälgida siit: https://www.facebook.com/patricedanielhair/

Eile ma käisin restoranis ja nagu tavaliselt kerkis vaikselt lõpetama hakates esile küsimus, et palju jootraha jätta. Kunagi üks ettekandjast sõbranna pidi mu äärepealt ära kägistama, kui ma teatasin, et miks peaks üldse jootraha andma. Mulle ju ei helista keegi pärast filmi vaatamist ja ei ütle: “Kle väga hea tõlge, tubli, ma kannan sulle viis euri üle.”
Ettekandjad ja taksojuhid, kellele tavaliselt tippi jäetakse, saavad palka. Kusjuures taksojuhid veel eriti palju. Üks Taxify juht just praalis mulle, et teenib kaks tonni kuus. Ma ütlesin, et nojah, ma teenin poole vähem, ma siis sulle tippi ei jäta.

See ei tähenda muidugi, et ma üldse jootraha ei jätaks. Aga ma ei näe ka põhjust niigi suurele arvele lahkest südamest peale maksta, kui inimene:
1) võttis mu tellimuse
2) tõi selle
3) viis mustad nõud ära
4) tõi arve

Ehk siis tegi oma tööd, mille eest ta palka saab.

Et siis… ma ütleks, et eilne kelner oli väga viisakas, väga abivalmis ja midagi halba öelda ei ole. AGA ma ei jätnud talle mitte sentigi jootraha.
Miks?

Esiteks. Tellisime siis meie toitu ja üks lauas olija küsis, et mis metslooma lihaga praes tegemist on. Kelner pidi minema seda KÜSIMA. Jeesus, seal menüüs on mingi viis praadi, võiks ju ometi teada, juhuks kui keegi küsib.

Teiseks. Tõi meile eelroad. Tellisime vaagna suitsuliha ja karaskit hummusevalikuga. Me küll ei küsinud, millega täpsemalt tegu on, aga ma eeldaks, et kui tuuakse sellised asjad, siis tutvustatakse. Et näe, see on hummus peediga, see hernestega, lihavalikus on meil see ja see.
Aga meie sõime ja mõistatasime omavahel, et millega see hummus olla võib.

Kolmandaks. Ma eeldaks, et kui kelner parajasti näeb, et klaasid on tühjad, siis valab veini juurde. Ei, tema upitas meile pearoad ette, aga veini pidime ise valama.

Neljandaks. Läksime magustoitu sööma terrassile ja seda ei jälgitud üldse. Vahepeal võiks ju pilgu tõsta seest läbi akna või midagi, et äkki inimesed tahavad juurde tellida. Pidi sees käima juurde tellimas ja ise minema sisse arvet maksma. Kui terrass kuulub restorani juurde, siis võiks seda jälgida ka. Sorry, aga samahästi ma võiks endale ise juba joogid tuua, kui ma nagunii kogu aeg pean terrassi ja restorani vahet kablutama.

Viiendaks. Me tähistasime sünnipäeva ja seda oli kaugele näha. Toodi lilli ja kingitusi, eks. Sellisel puhul oleks kena üllatus midagi restorani poolt pakkuda. Ma ei tea muidugi, kui levinud see on, aga minu arvates annaks see nii-nii suure positiivse emotsiooni, kui näiteks sünnipäevalapsele oleks magustoit tasuta või ma ei tea, trühvlid või väike üllatus koka poolt.

Kui tegu on tavalise söögikohaga, siis mind need punktid ei häiri sugugi. Aga kuna tegu oli suhteliselt kalli restoraniga (20.- pearoog, mis minu jaoks on kallis), siis jäi puudu sellest väikesest lisapingutusest, mille eest tõesti tahaks teenindajat premeerida, et ta meie nimel ekstravaeva nägi.

Kuidas teil jootraha jätmisega on? Kas jätate alati või pigem mitte?

Kuna suvi oli selline nagu ta oli, siis mõtlesime sel aastal septembris sooja otsima minna. Kui juba septembris, siis võiks ju mu sünnipäev ka reisi sisse jääda… ja valituks osutus Hispaania.
Ryanair teeb Gironasse megamugavaid lende, Tallinnast ja neli tundi ja supsti kohal. Alguses mõtlesime tegelikult Dubrovnikusse sõita, aga pikk vahemaandumine ja ööbimine Istanbulis tundus veits liig. Ei viitsi seal lennujaamades üldse jebida, tahaks rahulikult lennuki peale istuda ja kohale jõuda.
Ja et kunagi oleks huvitav lugeda, siis kirjutan kõik reisipäevad üles. Isegi kui need sisaldavad ainult magu päikese poole pikutamist.

Kuurorti osas kaua mõtlema ei pidanud. Kaks aastat tagasi samal ajal me käisime Lloret de Maris, mis oli suht jube koht: otsast ääreni mäkke ja ööklubisid täis.
Aga käisime niisama naaberlinnakeses Tossa de Maris, mis oli imeline.
Nii et seekord me ka sinna hotelli bronnisime.

Kuna lend hilines, siis jõudsime hotelli alles kell kolm öösel. Aga mulle tegelikult meeldibki nii. Et on pime ja kui hommikul ärkad, siis alles näed, kus sa oled. Siis on põnevam ärgata.
Esimesel reisipäeval ma ärkan alati megavarakult üles ja lähen otsima poodi, et midagi hommikusöögiks tuua. Ja tavalise hotellitoa asemel eelistan ka alati kööginurgaga apartmenti: Hispaanias on ju naeruväärselt odavad mereannid ja pealegi säästab kõvasti raha, kui juba hommikusööki ise teed, mitte ei söö väljas.

Tõime Carmeniga jamoni ja chorizot ja gazpachot ja oliive ja värsket saia ja katsime rõdule hommikusöögilaua.

Esimesel päeval oli meil plaanis niisama natuke meie linnas ringi jalutada, ujumas käia ja niisama puhata.
Sõime ära ja läksime linna peale.
Käisime ujumas, siis ronisime üles kindlusesse, sõime mõned tapased ja jalutasime niisama.