Mitte et mul oleks praegu asjaolusid arvestades erilist tuju reisist pajatada, siis mõtlesin ikkagi mälestuseks kirja panna, et kus me käisime ja mis tegime.

Ma olen mitu korda lennukiga Girona lennujaamas maandunud, aga Gironas ei ole ma mitte käinud. Mul oli mingi tobe eelarvamus, et see on mingi mõttetu lennujaamalinn. Aga oiiii, kuidas ma eksisin. Kui saime teada, et seal on filmitud mõned kaadrid “Troonide mängust”, siis oli ruttu selge, et peab sealt läbi hüppama. Teisel päeval pööras ilm ka ära, taevas olid pilved ja vihma pladistas, nii et hea ilm mõne suurema linnaga tutvumiseks.

Ehkki Tossa de Mar on kordades parem linnake kui Lloret de Mar, on selle miinus see, et seal on KO-HU-TAV bussiühendus. Et kuskile saada, peab sõitma just Lloreti ja sealt edasi. Ehkki Girona ei ole sugugi mitte kaugel, oli kohale jõudes tunne nagu oleks sinna pidanud roomama, mitte mugavas bussis sõitma.

Girona on Põhja-Kataloonia suurim linn, mis on täis muuseume, galeriisid ja gooti stiilis kirikuid ning seal ringi jalutada on tõeliselt vahva ja iga nurga tagant tuleb välja midagi põnevat.

Esimene peatus oli Girona katedraal, mis “Troonide mängus” oli Sept of Baelor. Teate küll, kuidas Jamie uljalt nendest treppidest üles ratsutas, kui Margaery üle kohut mõisteti. Vaata siit: https://www.youtube.com/watch?v=-ShxxG1VSto

See võimas 86 trepiastmega katedraal on kõvasti vanem kui tundub. See on ehitatud vana Rooma foorumi peale ja mõned osad sellest pärinevad isegi 5. sajandist.

Veel meeldisid mulle hirmsasti araabia saunad, kus Arya selle veidriku tsiki eest põgeneb, kellega nad jumal-teab-mida õppisid selle imeliku venna juures. Vaata siit: https://www.youtube.com/watch?v=J6l9oS16S1I

Järgmisel päeval oli minu sünnipäev ja kuigi me plaanisime rentida auto ja ringi trippida, olid kõik linna autod väljarenditud, sest toimus mingi tähtis jalgpallimäng. Ilm oli ka jälle kehv, nii et pidi plaanid ümber tegema. Läksime bussijaama uurima, kas ehk saaks Barcelonasse sõita (kuskil 100 km eemal). Pidime kaks tunnikest järgmist bussi ootama ja olimegi teel.

Barcelonaga ma tegin suure vea, et ma ei broneerinud asju ette. Tahtsin Carmenile näidata Sagrada Familiat ja Güelli parki, aga kõik plaanid läksid vett vedama. Eks Sagrada Familiat nägi ju väljast ikka, aga piletid olid kõik väljamüüdud.

Sõitsime hirmsa ja lärmaka metrooga Güelli parki, kus mul polnud aimugi, et oleks vaja midagi ette broneerida, sest noh… sinna peaks ju inimesi mahtuma küll.
Aga võta näpust… kohale jõudes selgus, et järgmine seltskond pääseb sisse alles kell 19.00, aga kuna meie buss tagasi läks juba 19.45, siis me ei oleks kuidagi sinna jõudnud.
Ma olin megapettunud, et vedasin inimesi ilmaasjata mööda Barcelonat ja kõike pidi kuskilt läbi ukseaugu vaatama, sest sisse ei saanud.

1900. aastal ostis krahv Eusebi Güell nõlva ja tahtis sinna rikkuritele uhke elamurajooni ehitada. Selleks palkas ta Gaudi. Projekt kahjuks ei õnnestunud, aga Gaudi jõudis siiski luua muinasjutulise võlumaa. Vähemalt saime üle vaadata Gaudi maja, kus ta elas.

Nii see sünnipäevake õhtusse veereski. Nüüd peab jälle Barcelonasse tagasi minema, et park ära vaadata. Raske on see elu, ma ütlen!

Kui kohustuslikud linnatripid olid tehtud, läks ilm jälle ilusaks. See oli päris tore tegelikult, sai vabamalt võtta ja niisama pikutada ja puhata.

Järgmine päev rentisime auto ja võtsime suuna Cadaquesile, mis on mu lemmik koht terves maailmas. See on lihtsalt nii-iiiii ilus koht, et tahtsin seda Carmenile ka näidata. Kes sellest paraku suurt ei pidanud. Ütles, et normaalne on.

Kui muidu jääb teele Cadaquesi Dali majamuuseum, siis ma olen seal käinud ja kujutasin ette, et Carmen istub nagu tavaliselt muuseumites nagunii tülpinud näoga pingil, siis sõitsime hoopis Peratalladasse, mis on pisikene keskaegne linn.

Vaatasin et seal on mingid megakallid ööbimiskohad ja noh, ega seal suurt midagi teha ei olnudki. Majadesse sisse ei saanud, lihtsalt oli ilus läbi jalutada ja ringi vaadata.

Me asusime suht varakult teele ja seal varalõunast vist alles hakati ärkama, sest enamik söögikohti oli kinni. Leidsime siiski ühe väikese kohviku, kus sai väikese kõhutäie süüa.

Edasi viis tee hops mälest üles ja mäest alla Cadaquesi. Cadaquesis veetis Dali nooruses perekonnaga puhkused ja suure osa oma ülejäänud elust elas seal lähedal Port Lligatis. Tänu Dalile külastasid Cadaquesi ka paljud kuulsad inimesed. 1929. aastal külastas teda seal luuletaja Paul Eluard ja tema naine Gala, kellega Dali Pariisi põgenes ja kes sai tema abikaasaks.

Eelmine kord me jõudsime Cadaquesi nii halval ajal, et kõik restoranid suleti õhtuni ja ma ei saanudki minna söögikohta, mille olin välja vaadanud.
Seekord võtsin kindla sihi Casa Nuni poole, mis asub kohe promenaadil.
Otsustasime võtta lõunapakkumise ja… minu toit oli parim toit maailmas, aga kogustega on nad küll natuke mööda pannud. Lapse lõunamenüüs oli näiteks eelroas suur ports pastat ja pearoaks friikad kanaga ja magustoiduks jäätis. Ühesõnaga me veeresime sealt minema ja tol päeval enam midagi muud süüa ei jaksanud…

Siis käisime ujumas, jalutasime poodides ja nautisime niisama linna.

Kuna see kuramuse auto ei võtnud peaaegu üldse kütust… (ausalt, me tankisime 40 euro eest, sõitsime üle 300 kilomeetri ja kulus ainult 10 euro jagu kütust), siis otsustasime veel natuke ringi kruiisida ja põigata korra Prantsusmaale, mis on kiviga visata.
Prantsusmaal midagi põnevat ei olnud, ostsin poest ainult veini ja läksime koju tagasi.

Hispaaniaga on mingi värk, et kuni on valge, orienteerud megahästi. Aga nii kui läheb pimedaks, jooksed ringi nagu peata kana ja midagi ei saa aru. Nii sõit sinna läks täiega hästi, aga tagasi me aina sattusime tasuliste teede peale ja vahepeal oli tunne, et ei saagi enam koju.
Hotelli juures samamoodi: päeval käid ringi rahulikult ja leiad vabalt kodu üles, aga nii kui pimedaks läheb, ei saa enam mitte midagi aru. Väga imelik.

Viimased kaks päeva oli meil plaanis ainult ujuda, päevitada ja jalutada, muud mitte midagi.
Hommikusöögiks rannakarbid, mis Hispaanias on nii odavad, et neid võib hommikuks, lõunaks ja õhtuks süüa.

Carmenil oli juba esimesest päevast väljavaadatud jäätisekujuline madrats, mille ta isegi kohusetundlikult kohvrisse surus.
Vesi oli soe nagu supp, ma pole vist kunagi nii soojas vees ujunudki. Käisin kaugel poide juures ka, pärast klaaspõhjaga paadist nägin, et seal oli megasügav. Pole ime, et mul ei õnnestunud kuidagi põhja jalgadega puudutada, kuigi ma seda mitu korda üritasin.

Tossas mingit erilist ööelu ei ole, aga kuna meil polnudki plaanis mööda baare käia, siis meile sobis. Paar baari isegi oli, kus pärast loojangut päris mõnus istuda ja melu jälgida oli.

Ausalt ütlen, et kuigi maitsesin väljas igasuguseid häid mereande, siis ise teen ikka paremaid. Seetõttu me ka võtsime apartmenti ja vaaritasin tihtipeale ise. Sest poes on täiega suur valik igasugust head kraami.

Viimasel päeval käisime teises Tossa rannas, mis oli palju rahulikum, väiksem ja ilusam ja ujusin seal mõnusalt, kuni mingid venelased karjusid, et mingid peasurused meduusid hammustavad neid ja siis tulin sealt kärmelt tulema.

Õhtul jalutasime oma linnas, ostsime vanematele mõned suveniirid ja kogos logos, oligi reis läbi.

Poleks muidugi elus arvanud, et hakkan oma blogis puudildodest kirjutama või üleüldiselt dildodest kirjutama, aga noh, teate ju küll mind, kui miski on puidust ja veel peale selle kodumaine, siis… nii mulle siis potsataski pakiautomaati kaks Wildyt. Üks mulle, üks teile! Mul kahte pole vaja, he-hee.

Aga mis siin ikka itsitada ja punastada, eks, oleme kõik täiskasvanud inimesed ja küllap enamik meist ikka voodielu ka elab.
Kui ma päris ausalt ütlen, siis ei olnud mul enne Wildyt mitte ainumastki mänguasja. Kunagi ammuses nooruses midagi isegi oli, aga mingil hetkel ma viskasin kõik minema. Aga kui Wildyst kuulsin, siis alguses naersin pihku, aga siis mõtlesin, et kui mul üldse mingi mänguasi öökapi sahtlis oleks, siis just selline.

Wildyt voolivad kvaliteetsest vahtrapuust hoolega ja 100% käsitööna Saaremaa mehed. Nagu nad ise on öelnud: “Igas magamistoas võiks olla tükike Eesti loodust.”
Ja miks ka mitte? Eestlased on aegade algusest olnud metsarahvas. Töödeldud ja keemiat täis silikoon, põrisev plastmass või külm klaas ei ole meile loomuomased: aga täiesti öko ja soe oma metsast pärit puit… vot see on õige asi!

Aga nagu ma ennist mainisin, siis on mul üks Wildy teile ka ära anda.
Selleks ei pea tegema muud kui selle postituse all loosis osalema ja natuke juttu ka vestma, et kas teil on kodus lelusid ja kui ei ole, siis kas või milliseid te tahaksite. 
Et ma saaks võitjaga ühendust võtta, pange vastavasse kastikesse oma e-mail. Ja ärge muretsege, seda näen ainult mina. 
Võitja saab endale lähimasse pakiautomaati uue roosa Wildy 4. oktoobril.

Wildyt saab osta nende kodulehelt https://wildy.eu/ või Ulaka Kaunitari kauplustest.
Oktoobri lõpuni saab kodulehelt ostes koodiga “merje23” tasuta personaliseerimise ehk siis küljele soovitud kirje.

Ma olen siin viimasel ajal mõelnud, et peaks ikka rohkem restoranis käima. Kunagi käisin päris tihti erinevates söögikohtades, aga remontide ja värkidega on see kuidagi soiku jäänud.
Nii mõnus on ju ennast natuke sättida, istuda ilusas kohas ja lasta endale aina ette vedada maitsvaid roogi.
Kas teile meeldiks ka erinevatest restoranidest lugeda või pigem ei huvita? Mul endal on alati see, et hullult raske on valida alati kohta ja kui juba minna, siis võiks ikka hea ka olla. Ja siis on hea teiste kogemustest lugeda.

Suve lõpus me igatahes käisime Carmeniga restoranis Trühvel. Sai see valitud, sest ilm oli mõnus ja päikeseline ja mulle Telliskivi loomelinnakus väga meeldib, seal on selline mõnus vibe ja sagimine. Mitte stressirikas nagu kesklinnas, aga kuidagi… kulgev. Pealegi tahtsin Balti jaama turult ka läbi jalutada, sest ma polnud seal varem käinud.

Seadsime end mõnusalt väliterrassil sisse, eelroogi me tellima ei hakanud, sest ma valin alati, et kas eelroog või magustoit ja Carmeniga jääb valik alati kindlasti magustoidu peale.
Pearoaks valis Carmen turvalise pasta, mida sedapuhku seentega pakuti ja mina valisin välja kala, sest kodus ma seda eriti tihti teha ei viitsi ega oska.

Enne sai aga värskelt küpsetatud pekileiba, mis oli imeeeeehea.
Ja no see kala oli ka muidugi…. imeeeehea (kui sa ei leia imeheale piisavalt häid sünonüüme)
Ma olen mitu korda üritanud seda kodus järele teha, aga mitte ei tule nii maitsev. Selline mõnus grillimekk oli juures ja parajalt sidruniga maitsestatud. Ja kõrvale klaas külma kerget valget veini. Mmm!

Magustoiduks valis Carmen flambeeritud banaani, mis minu arvates kõige parem välja ei näinud… Samas ma ei tea, kas ühte banaani saabki väga ilusti serveerida. Aga see kohapeal valmistatud karamellijäätis…. oleks pidanud hoopis jäätisevaliku võtma.

Mina tellisin vana hea tiramisu, mis samuti ei olnud kõige ilusamini serveeritud. No ma ei tea, mis neil nende magustoitude serveerimistega toimub. Või on asi lihtsalt minus.
Kohv oli aga võrratu. Kusjuures Trühvel on väga tuntud just kohvide poolest, sest seal pakutakse igasuguseid peeneid ja erilisi kohvisorte, mida ma küll seekord proovima ei hakanud, aga ehk mõni teine kord.

Te olete viimasel ajal mõnes heas kohas söömas käinud? Kus?

Kes parooliga postitust luges, see teab, et mu vend on vanglas. Ma olin täiesti hullumas, kui mingit infot ei antud ja ma juba kujutasin ette, kuidas ta seal kümme aastat istuma peab, aga tegelikult ei ole asi üldse hull ja ta on enne jõule juba kodus. Ma täpsustama ei hakka, aga jah… tühiasi ja tema enda rumal viga.

(Jah, ma olen jõudnud oma elus sinna punkti, kus ma ütlen, et mu vend on vanglas ja see ei ole tegelt midagi erilist… :D)

Aga sellel ajal kui ma hüsteerias juukseid kakkusin, hakkasin ma mõtlema igasuguseid erinevaid asju. Ma näiteks ei tea Eesti vanglatest suurt midagi. Kas seal on kõik mõrvarid ja vargad ja vägistajad koos? Või on eraldi osakond pisisulidele ja päris retsid on kuskil omaette oma retside seltskonnas mõrvajutte arutamas?
Kui ma nüüd ei eksi, siis staarvang Beebilõust mu meelest rääkis, et päris mõrvarid on seal lihtsalt teistega koos.

Teiseks olen ma ilmselt nagu paljud teisedki olnud seisukohal, et mida nendel vangidel vaja on: saavad siin süüa ja peesitada. Profülaktika mõttes tuleb peksa anda igapäevaselt.
Aga kui ise oma lähedasega sellisesse olukorda sattusin, siis hakkasin mõtlema, et tegelikult vajavad paljud vangidest siiski abi.
Mu vend ei ole tegelikult ju paha poiss. Ja ma ei ütle seda sellepärast, et ta on mu vend. Vaid lihtsalt on tal olnud väga raske elu. Juba maast-madalast õpetasid vanemad teda varastama. Ei ole ime, et nõrk inimene ka selliseks kasvab. Ta vajab abi ja temast võiks saada normaalne inimene.
Üleüldse ma julgen isegi öelda, et ta on kõige heasüdamlikum inimene, keda ma olen kunagi tundnud. Kuigi me eriti viimasel ajal ei suhtle, võiksin ma helistada talle keset ööd ja ta tuleks kasvõi jala teisest linnast mulle appi. Lihtsalt hariduse ja vanemliku hoole puudumine, halvad geenid, võimalik et ka depressioon ja muu kompott…
Vanglad ei peaks tegelema ainult kinnihoidmisega, et sealt tuleks välja väikesed sulid veel suurtemate sulidena, vaid suunama neid õigele teele.

Järgnev video on küll Viru vanglast, tema on Tallinna omas, aga mina viskaks küll viis meie vanglasüsteemile, kui kogu see jutt tõele vastab, kui hästi seal vangidega tegeletakse ja üritatakse neist täisväärtuslikud ühiskonna liikmed voolida.

Selles mõttes, et mul tuli meelde film, mida ma just hiljuti vaatasin: “Shot Caller”, kus mängib Jamie “Troonide mängust” ja no seal oli üks normaalne pereisa, kes nats õhtusöögi kõrvale veini jõi ja tegi avarii ning tema tagaistmel istuv sõber sai surma. Läks siis vangi ja muutus lambist mingiks retsiks, kes sai eluaegse ja inimesi surnuks pussitas.
Ma siiski loodan, et mu vend ei hakka gängsteriks ja ehk ehmatab seal nii hirmsasti ära, et enam sellisesse kohta sattuda ei taha, läheb tööle ja õppima ja alustab oma elu puhtalt lehelt.

Aga jah… tegelikult ma tahtsingi küsida, et kas teist kellelgi on mingit kogemust vanglaga või tunnete kedagi, kes on kinni istunud. On ju ka palju lugusid, kus pätt läheb vanglasse ja tuleb sealt välja, hariduspaber taskus ja igavesti tubli poiss? Või vastavad hoopis tõele need jutud, kus vaseliiniga noori poisse vägistatakse? Eesti vanglate kohta on minu arvates üldse väga vähe infot internetis.

Ma hakkasin Beebilõusta kuulama ja see lugu nii meenutab mu venda, need erikoolid ja asjad ja… Beebilõustast on kahju ja vennast on kahju ja oehh…  Homme üritan talle kõneaega saata, neil on mingid spets vanginumbrid ja uurin, kuidas tal üldse on ja…

Viimasel ajal ei ole väga harv juhus kui ma tulen koju ja vatran vaimustunult mingi tund aega, kui lahe koolis oli. Ja saan märkuse, et alles paar aastat tagasi ma rääkisin, kui mõttetu on haridus ja nüüd olen iga jumala päev nagu lõbustuspargist tulnud…

Ma jään endiselt muidugi oma arvamuse juurde, et haridus ja haritus on kaks väga erinevat asja. Ning vahe põhi- ning keskhariduse vahel on olematu. Ma lõpetasin keskkooli alles 25aastaselt ja ma tegin 12. klassi täiesti “oma intelligentsist”, v.a. matemaatika, kus ma palkasin koduõpetaja, kes õpetas mulle rohkem kui ma 12 kooliaasta jooksul õppinud olen… kusjuures eksami sai läbi ka 1 punktiga, aga ma lihtsalt õppisin temaga enda huvist (Sander Ševtšenko, kui keegi tõeliselt head mata abiõpetajat otsib)

Nii et küsimusele, et miks sa keskat ära ei tee, vastaksin praegu samamoodi nagu enne. See ei anna mulle mitte midagi juurde. Keska paberiga võib pühkida sedasamust.
Ainus, mida see teeb… see avab ukse millelegi imelisele. Ja see on ÜLIKOOL!

Oma eriala valides lähtusin ma praktilisest poolest: mida ma sellega teen. Kuna ma olen tõlkija, siis tundus mõistlik valida eesti filoloogia, mille abil ma saaksin toimetajaks, kes on tõlkijast samm kõrgemal. Pealegi ma armastan igavaid loenguid ja eesti keelt ja…

Aga alles teisel ülikooliaastal läks tõeliselt põnevaks, kui sai valida kõrvaleriala. Ma põdesin terve aasta, kas peaksin valima Lähis-Ida keeled ja kultuurid või mitte, aga eile õhtul ma sain aru, et see oli ideaalne otsus. Mitte ainult see keel, vaid need tudengid, kes seda õpivad.
Meil oli eile kokkusaamine ja ma pole vist elus viibinud nii põnevas seltskonnas, kellel oli niivõrd palju kogemusi, kes on nii palju reisinud ja kellel on nii avar silmaring.

Nagu Lähis-Ida erialal olevatel tudengitel ikka oli palju juttu pagulaste ümber, millega ma ei saa ka parima tahtmise juures nõustuda, aga see selleks… lihtsalt kogu see kursus nagu… OMG SEE ON NII LAHE!

Rääkige teie ka, kui oluline on teile haridus? Mida te õpite või olete õppinud?

Uhh, ongi sügis käes. Täiega külm on!
Suvilas said nii järsku küttepuud ka otsa, et ainult paari nädalavahetuse jagu veel on. Ma eelmine aasta ei osanud üldse neid tellida: ma ei saanud aru, mis on ruum, miks toored puud ei põle, mis värk sellega üldse on. Igatahes tellisin mingi kolm ruumi vist. Kuivi ei olnud, nii et said mingid… ma ei tea, poolniisked Ja need alles praegu, kui otsa hakkavad saama, on päris ära kuivanud.
Nüüd ma pean sama teekonna uuesti ette võtma ja tahaks normaalsed küttepuud tellida. Kust te Harjumaal tellite?
Idee poolest ma olen aru saanud, et kõige soodsam oleks tellida neid tooreid ette hästi palju ja jättagi aastaks kuskile kuuri kuivama. Aga no kuivi oleks ka vaja.

Igatahes sel nädalavahetusel sai päris palju toimetatud. Terrass oli vaja puidukaitsevahendiga üle teha ja muru natuke niita ja nipet-näpet veel, et talveks ette valmistuda.
Käisime Carmeniga lõunat söömas kohalikus kohvikus ja mingi onu müüs ebaküdooniaid poe ees. Ostsin kohe neli taimekest, aga kuna mul puudub igasugune usk, et seal aias üldse midagi kasvada võib, siis lihtsalt rohkem niisama moe pärast.
Üldse ma peaks natuke aianduse kohta uurima ja lugema. Sel suvel ma panin igasugust kraami kasvama, aga mingit erilist saaki küll ei saanud. Hull mõte on osta 6 euro eest tšillitaimi, terve suvi neid kasta ja rohida ja väetada ja lõpuks saada kaks pisikest tšillit. No tänks tõesti, loodus.

Isa ostis endale uue söögilaua ja mul hakkas kohe mõte jooksma, et saaks vanast Carmenile kirjutuslaua teha. Carmen armastab väga joonistada ja põhiliselt teeb ta seda just suvilas ja ma üritan teda kogu aeg utsitada, et ta ikka kunsti teeks. Tema vana kirjutuslaud ei olnud väga inspireeriv keskkond, selline hästi väike vana arvutilaud oli seal varem.
Natuke kartsin küll, et söögilaud jääb liiga suureks, aga minu arvates jäi teiega lahe. Ostsin veel peale Koduekstrast väikesed ämbrikesed joonistustarvete jaoks.

Ma olen mitu korda juba Ülemiste keskuse Alandekos piilunud seda laelampi, aga ära ei ostnud. Laelamp pole parajasti prioriteet ja… Aga kui ma juba mingi kolmandat korda selle järele õhkasin ja seda vaatamas käisin, siis mõtlesin, et peab ikka ära ostma.
Ja õigesti tegin, sest see oli viimane!
Ja kuna ainult näidist sai osta, siis sain veel 30 eurot allahindlust! Uskumatu vedamine.

Mulle hakkas lambiga seoses meeldima see köiestiil ja otsustasin liistude asemel ka köied panna. Ma arvasin, et mis see köis ikka maksab. Noh… ütleme nii, et ma pean seda vist jupikaupa aasta otsa ostma, korraga küll ei jaksa. Praegu sai ainult kamina ümber.

Möödas on need ajad, kui ma pool elamist nädalasele reisile kaasa võtsin… Viimasel ajal pakin ma kokku pisikese käsipagasikohvri ja mõtlen, et mis mul seal reisil ikka tarvis on.

See on ka väga hea nipp, kuidas reisikuludelt kokku hoida. Teadagi näiteks Ryanairil maksab iga liigutus. Tahad oma kaaslastega koos istuda, maksa.
Ilma naljata, meil lennukis oli pandud 3aastane laps oma vanematest eraldi istuma.
Tahad suurema kohvri kaasa võtta, jälle maksa.
Seega on väga suur kokkuhoid lennata ainult käsipagasiga.

Samas ainult käsipagasiga reisides on see jama, et ei saa piisavalt vedelikke kaasa võtta. Suurde kohvrisse võid toppida kõik oma suured totsikud, aga käsipagasile kehtivad piirangud.
Ilmselt enamikel inimestel, kes hügieenist lugu peavad, läheb reisil tarvis šampooni, palsamit, dušigeeli, hambapastat, deodoranti, lisaks veel võibolla näokreemi, meigieemaldustooteid… soojamaareisil päikesekreemi. Meestel habemeajamiskreemi, juuksegeeli.

Kokku tuleb ikka päris arvestatav kogus kraami, mida peaks siis ostma kas reisilt kohapealt, mis läheb päris kalliks, või kodus jukerdama ja väiksematesse anumatesse ümber valama.

Ma avastasin sellise lehe nagu minikosmeetika.ee, kus on teie eest suur töö juba ära tehtud ja kõiki-kõiki-kõiki tooteid müüakse minisuurustes, mida saab lennukisse kaasa võtta. Kui tavalises poes olen ma näinud minisuurustes ainult šampoone-palsameid, siis seal on olemas absoluutselt kõik tooted, mida võiks vaja minna. Ja nii looduslikke, täitsa tavalisi kui ka kallimate brändide tooteid.

Lisaks on seal valikus ka valmis komplektid: mugavad esmavajalike toodetega kotikesed, millega teie vaev on need ainult kohvrisse visata.

Ärge saage valesti aru, ma armastan väga loomi. Enda kassi ma lausa jumaldan. Mulle on juhuse tahtel sattunud lihtsalt maailma parim kass. See on uskumatu, milline erakordselt lahe loom ta on.
Ma pole küll mingi suurem asi loomakaitsja, aga olen pakkunud hoiukodu ja olen annetanud ja aidanud raha koguda loomade jaoks. Mitte väga palju, aga veits ikka.

Nii et kui keegi tahab mind nüüd loomade vihkamises süüdistada, siis ei, ma ei vihka loomi.

Aga ma tahan veits rääkida loomakaitsjatest. Noh, tegelikult see ei ole õige sõna, sest kindlasti on toredaid loomakaitsjaid, kes teevad loomade jaoks palju head. Ma tahan rääkida “loomakaitsjatest”, ehk internetisõdalastest, kes kodus oma tagumenti laiaks istuvad ja sõimavad igaühte, kes tahaks endale looma võtta, sest “muidu see loom lõpetab prügimäel või varjupaigas või…”

Ma näiteks suvel aitasin Carmeni sõbranna perekonnal otsida kassipoega. Postitasin aga soovi üles, et soovin kassipoega ja mulle hakati pinda käima, et ma pean võtma täiskasvanud kassi, sest neid on varjupaikades nii palju. Jep, aga ma tahan kassipoega. Ei, sa pead võtma täiskasvanud kassi, sest neid on varjupaikades nii palju. Aga… ma tahan kassipoega… 

Tagatipuks tuli veel mu oma grupikaaslane (meie naistegrupist), kes oli samuti loomagruppides see “loomakaitsja”, kes hüsteeriliselt küsitleb kõiki loomavõtjaid hullemini kui Kapo, et kas see perekond, kellel ma aitan kassi otsida, ikka saab aru, et loom on suur vastutus ja et looma ei võeta mitte lapsele, vaid täiskasvanud peavad teda hoidma.
Mis kuradi küsimus see on?! Kust selline küsimus üldse tuleb?!
On sul üldse kassipoega pakkuda? Ei ole? Novot, hoia oma prääks kinni siis.

Täna ma jälle suutsin end loomagrupis üles ärritada. Üks naine postitas üles kuulutuse, et ta on 60aastane ja otsib endale Pärnust väikest toakoera.
Siis mingi täpselt samasugune “loomakaitsja” tuli ja hakkas nagu mingi hull teda pommitama, et mis kutsikat tal vaja on, ta on 60aastane ja varsti sureb ära ja siis läheb koer tagasi varjupaika. Et võtku vähemalt 2aastane koer ja miks Pärnust, kas on nii laisk, et ei viitsi mujalt tuua? Ja hakkas toppima koerakuulutusi Tallinnast ja Valgast ja ma-ei-tea-kust, kuigi inimene selge sõnaga ütles, et tal puudub transport ja ta otsib koera Pärnust.

Mida?!! Esiteks ei olnud MITTE KUSKIL kirjas, et inimene otsib kutsikat. Mitte kuskil. Millest üldse eeldus, et ta kutsikat otsib, mitte täiskasvanud koera?
Teiseks… ma ei tea, mis maailmas ta elab, et 60aastane peaks juba oma matuseid korraldama, aga 60aastane on veel piisavalt noor, et käib veel tööl ja ei ole pensionilgi. Miks ta ei võiks endale koera võtta?
Ja isegi kui 60aastased muldvanad oleks, siis kust tuleb üldse eeldus, et koera võtja ei ole sellele mõelnud ja tal ei ole sugulasi/sõpru, kes pärast tema lahkumist koera enda hoole alla võtaks?

Ja tegu on täiesti asjasse mittepuutuva inimesega, kellel ei olnud endal pakkuda mitte ühtegi koera. Tal oli lihtsalt eeldus, et koeravõtja on mingi surev vanainimene, kes peaks Tallinnast endale koera tooma.

Lihtsalt suvaline näide postituse alt psühho-loomakaitsjast:

Ma olen selline inimene, et ma ei armasta uusi asju. Vahepeal ma isegi imestan, kuidas ma nuppudeta mobiiltelefoniga nõustusin. Ma harjun ka uute asjadega hirmus aeglaselt, et Carmen pahatihti pööritab silmi, kui ma Telia TV terve menüü läbi kammin, et kanalit vahetada (issand jumal, vajuta lihtsalt vasakut nuppu! :D)

Toidu tellimise osas ma olen ka ikka vanakoolivend. Tahan inimese kombel helistada (või äärmisel juhul netis tellimuse esitada) ja kullerile sularahas maksta. Ma käisin hiljuti Kadrioru restoranis söömas ja sain pärast külastust kingituseks sooduskoodi, et telli Woltiga ja saad 7 eurot tellimuselt alla. Kuna marimell neid ka kogu aeg reklaamib, siis ju sealt ikka süüa saab.

Minu jaoks üldiselt on sellised lehed megakahtlased, kus sa pead oma krediitkaardiandmed panema ja kolm veretilka ristteel loovutama. Teate ju küll, paned kuskile imelikule lehele oma krediitkaardiandmed ja järgmisel päeval vaatad pangast, et oled tellinud surrogaatema Ecuadorist ja kaks elusat pingviini, hinnaga viis tonni per pingviin. Aga nagu öeldud, kuna juba teised reklaamivad, ju on siis õige asi.

Igatahes läksin siis sinna lehele ja täitsin kõik vajalikud asjad ära. Tellisin toidu ära ja vaatan, et huvitav, ikkagi läheb ju täishinnaga. Millal see 7 euri maha läheb? Vaatasin AUSALT hoolega kõik lahtrid üle ja soodukast pole juttugi. Mõtlesin, et no okei, võibolla siis järgmisel lehel rakendub sooduskood, vajutasin järgmisele lehele ja tellimus oli esitatud! Täishinnaga. Isegi enne kinnitamist ei küsitud, et kas sa oled ikka täiesti kindel, et kana tikka masalat tellida tahad, äkki ikkagi lähed poodi ja ostad midagi?? Tavaliselt ju ikka küsitakse enne kinnitust, kas oled kindel.
Mingit tühistamisvalikut ka ei olnud.

All oli mingi number ja helistasin siis sinna, et uurida, miks soodukas maha ei läinud ja tuli välja, et see on hoopis restorani number, helistage Wolti. Ma vannun jumala nimel, et ma lugesin terve nende kodulehe läbi ja seal mitte kuskil ei olnud numbrit. Ma pidin isegi Mari-Leenult küsima, et mida värki, kas neil numbrit ei olegi?
Mari-Leen, vana kala, ütles kohe, et kirjuta äpis neile, nad kohe vastavad. Wtf, ma tellisin üldse kodulehelt, mul pole mingit äppi

Kirjutasin siis neile meilile… igaks juhuks inglise keeles, sest see on mingi välismaa värk, kõik tekst ingliskeelne. Mingi Ivan vastas siis mulle suht minuti jooksul, et ma ei pannud mingit linnukest, et ma tahan oma 7 eurot krediiti kasutada. Et järgmine kord ma kindlasti tehku seda. Kle, Ivan, sorri, aga järgmist korda küll ei tule. Ma tulingi siia aint sooduka pärast ja seda ka ei saanud. Ma suht kindel, et siukest nuppu seal küll ei olnud, et kas ma tahan soodustust või ei taha. Loog ju, et tahan.

Mitte et ma nagu mingi rott oleks, et oma seitset euri igatseks, aga samas igatsen küll

Ma olen suur-suur Aasia toidu sõber. Ma pole küll kunagi Aasiasse reisinud, seega mul puudub otsene võrdlus, et milline on “ehtne” Aasia toit ja milline ei ole, aga noh… hea toidu ma tunnen alati ära.

Ma olen paar korda Rotermannis Taste of Asias lõunat söömas käinud ja ehkki seal on päeval täitsa mõnus, siis pikk ja huvitav kokteilimenüü kohe meelitas mõnel kenal õhtupoolikul end mekkima.

Ja no reede õhtul oli restoran täiesti teistsugune. Külastajaid oli palju ja õhkkond oli mõnusalt sumisev. Nii et laud tasub vast õhtuti ette broneerida.

Palusime siis kohe soovitada mõnd mõnusat kokteili. Nii kui mainiti passionimojitot, siis ma olin küll müüdud. Samuti on üüratult pikk gin & tooniku menüü ginisõpradele.

Eelroaks tellisime vürtsikad India pähklid tšillipipra ja laimilehtedega ja no kahe euro eest üks parimaid snäkke kokteili kõrvale. Kui kõht tühi ei oleks ja ainult koksi tahaks, siis võtakski sellise kombo.

Paaaaaaraku olid meil siiski kõhud tühjad.
Kevadrullid on alati üks hea valik, TOA-s olid valikus sealiha ja tiigerkrevettidega, kanaga või tofu ja aedviljadega. Värskeid kevadrulle tiigerkreveti ja mangotäidisega pakuti ka. Sealiha ja tiigerkrevettidega tundus kuidagi põnevam ja nii need lauale saidki.
Ja kui juba tiigerkrevettidega kevadrulle võtta, siis teiseks eelroaks valisime kookose paneeringus tiigerkrevetid, kus oli kõrval passionikaste.

Eelroad olid mõnusad ja väikesed isutekitajad. Mulle kohe üldse ei meeldi mõnedes kohtades, et võtad eelroad ja pärast ägised, et ei jõua pearooga süüagi. Eelroa mõte ongi selles, et saada kõht naaa-aatukene täis ja maitse suhu.
Eriti mulle meeldis see tšilliga salat seal kõrval, mis oli üks hea värske amps.

Ehkki menüüs oli palju erinevaid karrisid ja vokiroogi, olen ma juba ammu tahtnud väljas ramenisuppi proovida, need näevad piltidel alati nii head välja.
Mina valisin seakülje, sojakastmega marineeritud kanamuna, rohelise sibula ja idudega supi ja see oli täpselt nii hea kui ma ette kujutasin.
Lauale oli pandud veel mingit megateravat tšillit, juhuks kui vähe (või palju) teravamat maitseelamust otsid.

Vot selline käik oligi. Pärast tegime veel väikese tiiru Rotermanni restoranitänaval, mis just TOA juurest algab ja tundub, et palju uusi ägedaid kohti seal vajab veel avastamist. Näiteks pärast kino. Te “Matildat” olete näinud juba?

Ma käin kinos suht harva. Ma tahtsin juba kirjutada, et kinos käimine on liiga kallis, aga siis vaatasin kodulehelt, et pilet on 6.50… millegipärast ma hindasin kino hinnaklassi pisut üle, sest 6.50 ei ole tegelikult üüratult kallis
Aga igatahes olen ma enamasti seda meelt, et mingeid suvalisi filme, a’la “Pahad emmed” saan ma hiljem piraadina ka alla tõmmata ja mugavalt kodus vaadata. Ei ole nagu otseselt selline film, mida peaks kindlasti ruttu ära nägema, sest kõik räägivad sellest.

Nüüd on aga järsku tulnud terve roduuuuu filme, mida tahaks hirmsasti näha. Näiteks “Keti lõpp”. No kui kõik räägivad, kuidas see film narkotsi promob, siis tahaks ka ju kaasa rääkida, aga ei saa, sest pole näinud.
Või “Matilda”, mis on Venemaal mingi megaskandaali tekitanud.
Vaat selliseid filme tahaks kinos ära vaadata.

Käisin eile Kreisil Teisipäeval ning ehkki “Matilda” oli mul järjekorras esimene film, mida ma näha tahtsin, tuli peale “ema!”, millest järsku kõik rääkisid kui kõige häirivamast ja aasta parimast filmist. Ma tahtsin ka näha, et mis värk sellega siis on ja ostsin piletid ära.

Ma teile muidugi spoilima ei hakka, aga mina läksin kinosaali täiesti valmistumata ja ei teadnud üldse, millest see film räägib. Mõtlesin, et no eks filmis kindlasti antakse mõista, mis asja iva on.

Noh… välja ma läksin nii, et mõtlesin, et whaaaaat, mis asi see oli?! Mida see tähendas?! Mis on elu?! Mis on meie eksistentsi mõte?!

Alles kodus googeldades selgitusi sain aru, et ema oli emake loodus ja mees oli jumal ja seal olid Aadam ja Eeva ja Kain ja Aabel ja Jeesus ja kogu see haige mürgeldamine ja tapmine ja lõhkumine oli seotud inimkonnaga ja…

Issand! Selline tunne oli, et omg, sellist asja ikka annab välja mõelda. Nüüd peaks veel ühe korra seda filmi vaatama minema.

Aasta parim film? Eee, JAA.

Tunnistan, et ma ei ole kalade hingeeluga väga kursis… Kes räägib, et kalad ei tunne valu, kes räägib, et ikkagi tunnevad. Kaldutakse vist rohkem sinnapoole, et kalad tunnevad küll valu.

Olgu sellega, kuidas on, on minu jaoks igatahes kalad elusolendid. Samuti olen ma veendumusel, et kui tarbida liha või kala söögiks, peab selle ohvri vastu olema austus.

Täna ma vaatasin, et paljud mu tuttavad Facebookis jagavad seda artiklit, kuidas üks naine käis lapsega turul ja nägi letil õhku ahmivat kala. Ja no võite kaks korda arvata: muidugi olid need jagamised irvitavad, et oi loll lumehelbeke sai teada, et kalad ei kasvagi puu otsas, et nemad ikka vaatavad hommikusöögiks seatappu ja nii elu käibki.

Ma mäletan, kui ma käisin kunagi hästi ammu ühe kunagise peikaga kalal. Ta siis püüdis kala ja ma tsillisin niisama… Ja saate aru, kui ta kala kätte sai, siis ta lihtsalt viskas ta elusana kuskile ämbrisse lämbuma. Ma olin mingi… MIDA SA TEED. MIDA. SA. TEED. Sa kas kohe lööd selle kala maha või ma võtan su reidis vv-st maha.
Mis sellest parem on, et kala surnuks lämbub? Kui sa kala kätte saad, siis lööd ta maha nagu kord ja kohus, milleks lasta tal piinelda?

Ja no tõesti, võibolla ma olen siis ka loll lumehelbeke, aga lasta letil kalal lämbuda on ebainimlik. Selge see, et ehk püütakse neid kalu võrkudega ja mõni kala peab vastu kauem kui teine ja ilmselgelt neid ühekaupa üle ei vaadata, siis no letil ei ole õhku ahmiv kala minu jaoks küll mingi normaalne vaatepilt. No ei ole kohe üldse mitte.

Nii et ma ei tea, mul on kummaline näha inimesi, kelle jaoks on see jumala okei. Kui kedagi juba tappa, siis võiks seda vähemalt teha kiirelt ja valutult.

Tõstke käsi, kes on “Troonide mängu” fänn! Kui te ei tea, millest jutt käib, siis ma tõesti ei tea, mis inimesed te üldse olete. Olete te üldse inimesed?

Ainus miinus “Troonide mängu” juures on see, et uut hooaega peab niiiiii-iiiii-iiiiiii kaua ootama. Õnneks on aga George R. R. Martin nii kerge sulega, et vähemalt lugemismaterjali jagub küllaga. Varrakul ilmus hiljuti eesti keeles tema “Seitsme kuningriigi rüütel”, mis toimub samas maailmas, ent sada aastat enne “Troonide mängu” sündmusi. Raudtroon on parajasti Targaryenide valduses ja mööda Seitset Kuningriiki rändavad kaks selli. Värskelt rändrüütliks saanud orb Dunk ja kiilakas poiss Muna, kelle päritolu teatud põhjustel varjata tuleb.
Ka pealoos endas on Dunki kohta mitmeid vihjeid. Nimelt oli ta väga kuulus sõdalane ja rüütel ning kuningas Aegon V Targaryeni hea sõber.

Raamatus meeldis mulle kõige enam, et see on kaunistatud illustratsioonidega. Polegi ammu lugenud raamatuid, kus pilte oleks.
Aga üldiselt eriti muljetavaldav lugemine ei olnud. Ma ei oska selgitadagi… midagi nagu otseselt ei juhtunud. Tundsid nagu… et oled selles keskkonnas, kogu aeg ootad ja ootad, et midagi suurt juhtuks, et kelleltki võetaks vähemalt üksainus pea maha, aga suurt midagi ei juhtugi. Ju on kirjanik lihtsalt ootused nii kõrgeks kruvinud. Iseenesest ei saa ka öelda, et oleks igav. Lihtsalt rahulik.

Aga kes uue hooaja ootuses natuke mööda Seitset Kuningriiki seigelda tahab ja kerget lugemist otsib, siis miks mitte

Ma ei sallllliiiiiiiiii koristamist. Ärge saage valesti aru, mulle meeldib puhas kodu ja ma üritan hoida korteri ikka nii puhtana, et päris häbisse ei sureks, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb. Tegelt ei saa isegi öelda, et ei salli. Pärast koristamist on alati mõnus kodus olla. Lihtsalt ei viitsi koristada.
Mul on välja kujunenud, et koristuspäevad on kolmapäev ja laupäev. See tähendab siis seda, et muidugi nõud vms jooksvad asjad pestakse igapäevaselt, aga kolmapäeval ja laupäeval peab üle käima põrandad ja pinnad ja pesu pesema jne.

Noh, ütleme ausalt, et ma ei oota neid päevi väga. Põrandad on kõige tüütumad. Mul oli mingi tavaline vana tolmuimeja ja selle juhe muidugi kõikjale ei ulata, nii et iga jumala kolmapäev ja laupäev ma pidin sellega jamama ja… pealegi selle kott sai kogu aeg täis. See on mingi vana tolmuimeja, nii et sellele on vaja osta veel mingeid kümneeuroseid kotte sisse, mis lõppkokkuvõttes läks nii kalliks, et ma juba tükk aega mõtlesin, et võiks osta normaalse tolmuimeja, millel kotte vaja ei ole.

Kuna mul on kass ka ja ma teen iga päev süüa, siis vannituba (kus kassi tualett on) ja köök vajasid ikka igapäevast harjaga puhastamist nagunii. Selle väikse asja pärast ei viitsi küll tolmuimejat välja koukida.

Nii ma siis hakkasingi uurima, et milliseid võimalusi tänapäeva maailm pakub. Selge see, et sellist tolmuimejat, kuhu kotid käivad, mina enam ei taha.
Samuti see juhtmega jamamine… mul ei ole eriti suur korter, kuskil 50 ruutu ja et korter tolmuimejaga üle käia, pean ma juhet kolm korda erinevatesse pistikupesadesse toppima. See võtab üüratu aja ja on nii tüütu.

Vahepeal oli Prismas mingi soodukaga varstolmuimeja. Aga ka ma vaatasin, et sel mudelil on akutööaeg mingi 15 minutit. Sellega ei jõua ju midagi tehtud. Pole mõtet ju osta.

Olin juba loobumas vaikselt, et ahh, ostan tolmukotid ja lasen oma vana tolmuimejaga edasi… aga siis uurisin natuke netist rohkem ja jõudsin viva.ee kodulehele.

Tellisin ära sellise… keskmise hinnaklassiga varstolmuimeja. Kõige kallimat rahakott ei kannatanud. Üks põhjus, miks ma selle valisin, oli värv. Enamasti on mingid sinised või punased. Kuna mul ei ole erilisi peidupaiku tolmuimeja jaoks ja varstolmuimejat peab pistikupesa juures laadima, siis ma juba teadsin, et see hakkab enamasti kuskil nähtaval kohal toanurgas olema. Siis on parem juba võtta sellist värvi, mis silma ei riiva.
Minu tolmuimeja on šampanja-metallik värvi ja no minu arvates on see isegi üsna nägus.
Teine oluline asi oli tööaeg. 15 mintsaga ju suurt midagi ära ei tee ja pealegi võib aku ajaga vähem vastu pidada. Minu tolmuimejal on tööaeg kuni 36 minutit. Lisaks käib sealt lahti pisike tolmuimeja, millega on siis hea autot või diivanit üle teha. Või (varsti jõulud!) kuuseokkaid kuuse alt puhastada.

Kuigi räägitakse palju, et varstolmuimejad, eriti odavama hinnaklassi omad, ei ime väga hästi ja on pigem selle jaoks, et kui jahu maha läheb või midagi, see sisse imeda. Noh, mina ei tea küll, kes raatsib endale osta eraldi tolmuimeja juhuks kui tal jahu peaks maha minema, aga olgu.
Mina igatahes üllatusin meeldivalt. Tõmbab kenasti kogu puru ja mustuse sisse nii et seda nägu.  Võibolla kui on maas rohkem vaipu kui Türgi sultanil, jääb see natuke lahjaks, aga tavalised põrandad tõmbab kenasti üle.

Veel üks pluss varstolmuimejale on see, et sa viitsid palju rohkem koristada. Ausalt. Nagu ma enne ka mainisin, siis ma ei viitsi seda juhtmega tolmuimejat välja tirida. Aga varstolmuimejaga ma viitsin pea iga päev põrandad üle teha. Kujutate ette, eelmisel kolmapäeval ma UNUSTASIN koristada. Lihtsalt põrandad olid nii puhtad, et ei tulnud meeldegi.

Nii et kes levitab valejutte, et varstolmuimeja on ainult jahu koristamiseks, siis ei-ei-ei, see on vist mu aasta parim ost!

Kuna ma olen enne ka teilt hüva reisinõu saanud, siis mõtlesin, et ehk on teist keegi Istanbulis ka reisil käinud ja oskab soovitada head hotelli, söögikohti või teab muid häid nippe jagada, kuhu minna ja mida kindlasti teha, mida osta, mida süüa.

Carmenil on detsembris sünnipäev ja vanaema tahtis talle selle tähtsa päeva puhul kinkida lennupiletid. Ja kelle ikka Carmen endaga kaasa kutsus kui mitte minu! Üksi ta ju õnneks minna ei saa. Me oleme ju vanad reisisellid. Vanaema tahtis, et me läheks Saksamaale, sest Carmen õpib saksa keelt, aga kuna me alles suvel käisime Bremenis, siis mõtlesime ja vaatasime lennupileteid sobivatel kuupäevadel ja leidsime ideka lennu Istanbuli. Reede õhtul sinna, esmaspäeva pärastlõunal tagasi. Mõnus nädalavahetusetripp.
Mul oli selline tunne, et hoopis minul on sünnipäev, sest ma olen nii ammu tahtnud Istanbuli minna. Mu kolm unistuste sihtkohta, kuhu ma lähiajal tahan minna on Istanbul, Marrakech ja Teheran. Ja nüüd ma saangi ühte neist minna!

Nüüd ma ikkagi vaatan oma reisijuhti lehitsedes, et ainult üks nädalavahetus on ikka mannetult vähe. Muidugi peab minema Hagia Sofiasse, Topkapi paleesse, turule… Süleymaniye mošeesse, Sinisesse mošeesse, islami kunstimuuseumisse, mis oli Ibrahimi palee, enne kui krdi Suleiman tal pea maha võttis nagu peaaegu kõigil teistel oma tuttavatel.
Igale poole ju kuidagi ei jõua. Kas Aasia poole üldse jõuab või tasub minna?

Hakkasin “Sajandi armastust” ka vaatama. Jeesus, kus on alles osi. Iga osa on poolteist tundi pikk ja neid on mingi kaks miljonit. Ma olen praegu üheksanda juures ja selline tunne on, et selle äravaatamine võtab mul mingi kümme aastat aega. Ja paralleelselt loen Suleimani elulugu, mis nagu tellitult raamatupoes allahinnatud oli.

Ma ütlen, see majaelu ei ole ikka üldse lihtne. Saad mingi jamaga enamvähem ühele poole, kui uus ja veel suurem jama asemele tuleb.
Igatahes täna rahulikult suvilas peksime vannitoa põrandat katki, kui järsku kõlab elutoast mingi kile võõras hääl. Ma olin mingi… eeeeee… mis toimub?

Mingi tige tädi seisis meil elutoas ja lubas meie kohta ametliku kirja kirjutada, et me teda uputame. Ma korra tundsin deja vu-d korteriga, kui naaber väitis, et me teda uputame (tegelikult uputas üldse teine korter), aga kuidas me saame majas uputada mingit teist maja… no ma ei tea!

Meeldetuletus endale: pane uksekell. See pole esimene kord kui lampi inimesed astuvad mulle tuppa. Välisukse ja toa vahel on esik, nii et koputust ei kuule, aga koputaks siis terrassilt aknale või midagi, aga ei… kohe tuppa.

Ma siis rahulikult üritasin aru saada, et kuidas me täpsemalt teda ometi uputame. Tuli välja, et meie puurkaev uputab tema hoovi. Nojah, see selgitab nii mõndagi. Meil on ka hoov nagu bassein. Ma suurt sellest ei arvanud… Mõtlesin, et äkki madal koht ja palju sademeid või midagi… Sest kummalgi naabril ei paistnud hoovis midagi hullu olevat, ainult meil.

Selgus siis, et meie puurkaevul on ülevool, mis läheb kraavi. Kraav ise aga kuskile ei vii ja ajab üle. Selle tulemusena on üle ujutatud meie ja nende hoov.
Lisaks sellele läheb samasse kraavi veel kolmanda naabri ülevool, aga too naaber ei taha üldse sellel teemal vestelda ja teda ei huvita. Temal oli tõepoolest mingi toru maast väljas, kust lausa suure hooga vett voolab kraavi.

Proua pakkus siis, et meil on kaks võimalust: kas ülevool kinni panna või kaevata asfalti alt väike kraav edasi suuremasse kraavi. Jeesus, kuidas ma seda kaevama üldse peaks?? Uuristan mingi käigu asfalti alla?  Ma pole mingi kaevuekspert, aga kui ma ülevoolu kinni paneks, siis kuhu see vesi läheks? Kuskile ta ju ikka minema peab? Ei?

Lubasin pühalikult, et ma kutsun mingi teadjama mehe seda asja üle vaatama. Helistasin teisele naabrile ka (keda ei pidanud huvitama), et selline lugu on ja mis tema arvab. Sest no minu pilgu järgi tuli meil kaevust minimaalselt, aga temal lausa suure joaga.
See naaber teatas mulle üldse, et tal ei olegi kaevu ja ta ei tea, kust tal vesi tuleb. Kujutate ette, inimesel tuleb maa alt mingi toru, kust uhab vett ja tal pole aimugi, kust see tuleb! Ütles, et ei tea, aga et see tädi oli väitnud, et tal on kuuri all vana kaev ja üks teine naaber väitis, et see on üldse mingi allikavesi.
Ja et tal on selle tädiga probleem, sest tädi käib talle ütlemas iga nädal, et kle pane oma vesi kinni ja tema ei tea, mis vesi see üldse ongi ja kust see tuleb.

Nüüd ma ei teagi, mida teha. Googeldasin veits mingeid kaevutüüpe ja kutsun ühe sellise enda kaevu vaatama, aga mida teha naabriga, kellel ikkagi voolab sitaks vett ja tal pole aimu, kust see tuleb?

Ehk siis kolm üleujutatud krunti – kolm segaduses naist – keegi ei tea, mida teha.

Nägin Facebookis ühte naljapilti kirjaga: “The only thing I’ve gained so far from university is weight”. Alguses tundus naljakas, siis ajas juba nutma. Tõsi ta on, et kui kogu aeg on asjatoimetused, siis sööd kuskil käigu pealt, trenni jaoks on raske aega leida ja… nii need kilokesed kogunevad. Lõpuks võtab juba trepist üles minemine võhmale ja noh, ühesõnaga, midagi peab ette võtma.

Ega iseenesest kilod kao, selleks peab ikka roppumoodi vaeva nägema. Eriti mina, kes ma hingan šokolaadikoogi kõrval ja võtan kümme kilo juurde.

Ma olen siin naaaatukene pusinud omal käel, aga et motti oleks, siis blogin ka ikka pisut asjast.

Kui veel motivatsioonist rääkida, siis mind motiveerivad täiega ilusad trenniriided. Iseenesest ma teen trenni kodus, nii et ma võin vabalt auguliste pükstega ka vehkida, aga kui kapis kutsuvad uhiuued ilusad trenniriided, siis on kohe selline tunne, et tahaks trenni teha.

Minu arvates jagunevad inimesed maailmas kaheks: Adidase-inimesed ja Nike’i-inimesed. Tossud on mul kõik Nike’i omad, aga mis trenniriietusse puutub, siis ma olen igati Adidase usku.

Tellisingi endale Sportestist uued trenniriided.Ühed 3/4 pikkuses jooksuretuusid ja dressika. Ühtegi õiget ja korralikku dressikat mul enne ei olnudki. Kui näiteks jooksmas käisin, siis täitsa tavalisega. Mõni inimene muidugi üldse teeb trenni tavaliste retuuside ja maikaga ja seda väga edukalt, trenn on ikka trenn, aga ma ei tea… minu arvates on eriti rõlge, kui vastik märg dressikas seljas on. See uus on aga ClimaLite tehnoloogiaga, mis hoiab naha kuivana. Ja no hoopis teine tunne on.
Ma mingil enesehaltsushetkel hindasin end pisut suuremaks kui ma tegelt olen ja võtsin M-suuruses riided, aga noh, võibolla lohvakamaga ongi vähe mõnusam, kõik ei peagi ümber olema.

Rääkige, millised teie lemmikud trenniriided on? On teile üldse oluline, milles trenni teha?

Teate ju küll, et keegi ei salli neid targutajaid, kes internetis õigekirjapolitseid mängivad. Ärge saage muidugi valesti aru, ma ei käi kogu aeg inisemas ja surkimas, aga ma hakkasin mõtlema, et kas on okei teist inimest parandada, kui ta mingit sõna järjepidevalt valesti ütleb.
Muidugi ütlen mina ka mõnikord sõnu valesti ja teen kirjavigu.

Näiteks mul on jubeeee raske öelda sõna “kohv”. Ma tahan alati öelda “kohvi”. No mis krdi sõna on “kohv”, öelge mulle?! Inglise keeles on coffee, saksa keeles kaffee, vene keeles кофе, araabia keeles qahwa… ja meil on KOHV. Kes selle sõna poolikuks jättis, jumala eest?! Ja miks??

Mul on alati hea meel, kui mind parandatakse, sest niimoodi õpibki. See kehtib kõige puhul. Kui ma näiteks süüa teen ja mul on kokk külas, olen ma väga rõõmus, kui ta mu valesid töövõtteid parandab.
Aga ma ei kipu väga teisi parandama, sest seda peetakse vist ebaviisakaks. Ma olen mitu korda mõelnud kirjutada ühele blogijale, kellel muidu on veatu õigekiri, aga ta kirjutab piiiiiidevalt jõulud, halloweeni ja muud pühad suure tähega. Aga samas oleks imelik.

Kuigi vahepeal täiega tahaks. Mõelge ise, inimene ütleb lihtsalt kogu aeg mingit asja valesti ja ta ei tea ka, et see pole õige. Ja keegi ei ütle ka. Kas teie ei tahaks, et keegi teid parandaks? Suunaks hellalt, millal öelda “järgi” ja millal öelda “järele”?

Hiljuti lugesin mingit blogi, kus naine kirjutas, et ta õpib Ettevõtlus kõrgkoolis mainor Personalijuhtimist.

Ma ei tea, minu jaoks on see umbes sama nagu sa ei oska kirjutada oma aadressi või ettevõtte nime, kus sa töötad. Näed ju iga päev ukse peal silti.
No eks ma siis tõin välja, et kuule… kas teil koolis ukse peal silti ei ole, et mis kooliga tegu on? See meenutas mulle ühte sõpra, kellel oli Facebooki profiilil kirjas, et ta on õppinud “ehituse koolis”… Ha-ha-haa, ma just läksin ta profiilile ja nägin, et ta on pärast “ehituse kooli” ka Mainoris õppinud.
No muidugi sain siis kohe pähe, et issand jumal, on vaja kohe tulla õigekirja kallal norima. No olgu, issand jumal, kirjuta siis edasi valesti.

Mis teie arvate… kus viga näed laita, seal tule ja aita? Või ole vait ja ära mölise?