Minu jaoks on lambanahad kodus kohustuslikud. Nendeta ei saa. Eriti kui talv läheneb ja jahedaks kisub, on nii mõnus lambanahal istuda või lamada. Mul on suvilas kaks päris mõnusat tugitooli, millel on inetu vana kate. Tahtsin katted ära vahetada, aga sain sellised hinnapakkumised, et… odavam on uued osta
Eelmine aasta ostsin ühe suure lambanaha ja laotasin toolile. Päris kena sai. Polegi uut katet vaja.

Sel aastal otsisin, et kust ma selle nüüd saingi… Ma nimelt üheski poes nii suuri ja kohevaid nahku näinud ei ole, mis terve tooli ära kataks. Õnneks leidsin, merino.ee on see leht! Nii et kel lammast vaja, see on parim lambakoht.

Tahtsin siin teile veel niimoodi vaikselt öelda, et… lugesin Jane blogist, et siin blogijad teenivad reklaamidega selliseid rahasummasid, et ma pole selliseid uneski näinud. Miks te mu reklaamidel ei kliki? Puhake nüüd natuke oma adblocke, olge inimesed ja klikkige ka natuke, ma tahan ka raha!
Siis ma võibolla räägin teile varsti ühe suure saladuse.

Ma kade ei ole, meisterdasin teile väikse juhise ka ikka, kuhu klikkima peab Homseks viie euri jagu klikitud ei ole, siis võite küll saladusest suu puhtaks pühkida

Hakkasime siin vannitoapõrandat lõhkuma. Suvel hakkasid seal mõnes kohas plaadid jõnksuma ja selge oli, et kuskile on vesi sattunud ja tala on läbi. Kuna suvel tahaks ikka vannituba kasutada, siis mõtlesime talvel selle töö ette võtta.
Ja ma väga ei kurda ka, sest see pruun põrand oli ikka niiiiii kole.

Samas on mul selliste suurte töödega kogu aeg hirm naha vahel, et äkki ei saa hakkama. Mis siis saab? Siis polegi vannituba. Ma isegi täna öösel nägin unes mingeid eriti koledaid põrandaplaate.

Igatahes katki sai see nüüd pekstud. All oli üks katkine tala, ülejäänud tundusid justkui tugevad. Hunnik prügi, mõned suitsupakid, lömmis värvitopsid… Ühesõnaga kõige raskem töö on kogu see prügi sealt alt välja korjata.

Seinaplaate ma ei plaani vahetada, mulle isegi täitsa meeldivad need musta värvi plaadid. Põrand, ma mõtlesin, võiks olla selline helehall. Nagu kivi või betoon. Noh, teate küll. Siis peaks veel panema põrandasoojenduse, sest seal kipub jube külm põrand olema. Peaks vist tegelt igale poole panema põrandasoojenduse. Kahju, et köögipõranda puhul ei taibanud seda teha. Kõige suurem töö on veel ju ees – elutoas põrand vahetada.

Midagi sellist ehk?

Mis mul seni on välja vaadatud, on üks tore mops, kes vetsupaberirulli hoiab. Ma juba ammu nägin seda Alandekos, aga noh, pole vist mõistlik osta 89eurist vetsupaberihoidjat, kui sul pole isegi põrandat. Armas on ikka, eks?

Dušikabiini on ka uut vaja. Ma küll tahaks pigem vanni, aga eks dušikabiin on praktilisem. Täitsa tavaline nurk tuleb, tulede ja vildeta.

Kraanikausi suhtes ma ei ole veel otsustanud, kas paneks jumala tavalise või peaks ikka mingi kappidega variant olema…

Lakke ma mõtlesin, et paneks ehk sellise suure lühtri. Või oleks too much? See oleks kas äge või ei sobiks üldse.

Vot nii. Kui kõik plaanipäraselt läheb, on kevadeks valmis vannituba ja ptüi-ptüi-ptüi köögimööbel ka.

Teie aga klikkige ikka edasi reklaamidel, kui viitsimist on. Mul tuli päevaga lausa 10 euri juurde! Nii saab vannitoa paari kuuga juba valmis! Aitäh teile

Mulle pakuti hiljaaegu võimalust katsetada Meravita organismi puhastuskuuri. Kuna ma nagunii vaikselt oma kaaluga tegelen, siis why not. Nagu majagagi – kõigepealt peab s*tast lahti saama, kõik ära puhastama ja alles siis saab ilusaid asju asemele panna.

Minu kapslid sisaldasid kitosaani. See on selline aine, mis niiskusega reageerides moodustab geelitaolise massi ja imeb seedetraktis kõik halva endasse. Kapsleid oli tarvis võtta 2-8 tükki päevas koos söögiga. Ehk siis… neli.

Mina kui peab võtma päevas 2-8 kapslit. Ja kui toit peab ahjus olema 1,5-2 tundi. Ja kui millegagi läheb 5-7 nädalat. Või maksab vahemikus 50-150.

Ühest küljest nii mitu korda päevas kapsleid manustada oli minu jaoks paras katsumus. Samas see aitas mul toidukorrad paika seada: mul nimelt on halb komme süüa kaks korda päevas, mitte neli korda nagu ette on nähtud. Ja see, teadagi, on üks põhjuseid, miks võib ülekaal tekkida.

Milleks aga seedetrakti puhastada? Meravita lehel on kirjas, et jääkainetevaba organism suudab toidust ja toidulisanditest saadavaid kasulikke aineid paremini omastada. Seedetrakti puhastamine aitab ka hoida normaalset vere kolesterooli taset.

Kes ka kevadpuhastust organismis tahab teha, siis kood Merje10 annab meravita lehel 10% soodukat. See ei kehti mitte ainult konkreetsele tootele, vaid kõigile vitamiinidele ja särkidele-värkidele.

PS. Kes rasedusvastaseid pille kasutab, sellel soovitatakse kitosaani ja pillide vahele jätta vähemalt kahetunnine vahe, sest see võib pillide toimet vähendada… kui just Eesti iivet tõsta ei taha.

Lugesin siin ühe oma vana klassiõe blogi (tegelt päris hea lugemine, kui mul ei tekiks iga kord seda lugedes tunnet, et ma tahan enda veenid läbi nüsida), kes oma postitusi blogipostituste reklaamimise grupis jagab ja… hakkasin mõtlema, et on lihtsalt üks inimgrupp, kellele meeldib oma elu perse keerata. Nad nagu osaliselt muidugi kannatavad, aga samas nad osaliselt naudivad ka oma kannatusi. Neile kohe eriliselt meeldib rääkida, kui perses nende elu on.

Ärge saage valesti aru, ma ei hakka kellelegi mingit psühhoanalüüsi tegema ja ei naeruväärista üldse depressiooni, sest tegu on raske haigusega, aga…

Mul on näiteks üks lähisugulane. Terve mu elu on ta ainult kurtnud, kui jube raske ta elu on. Väiksena ma ei saanud sellest aru, aga nüüd täiskasvanuna ma näen, kuidas inimene lihtsalt järjekindlalt ja meelega keerab oma elu perse. Näiteks peab ta üleval oma täiskasvanud lapselast. Miks? Võite temalt küsida, miks ta seda teeb ja ta hakkab lihtsalt nutma, kui jube raske elu tal on ja kuidas kõik on tema kaelas. Ta ei pea seda tegema, aga ta teeb. Sa võid pakkuda abi, lahendusi, nõuandeid – ta laseb ikka samas vaimus edasi, sest ta tegelikult ei taha midagi muuta.
Nüüd ma olen aru saanud, et talle lihtsalt endale meeldib see. Sisimas ta naudib seda, kui ta saab kõigile öelda, kui raske tal on, sest siis tuntakse talle kaasa. Ta elu ei pea tegelikult olema üldse raske, ta on selle lihtsalt meelega raskeks teinud.
Ta on endale võtnud kolme inimese töö ja rabab tööd teha, kuigi tegelikult ta ei pea seda tegema, tal ei ole seda raha vaja. Ta lihtsalt naudib seda, et ta saab öelda, kuidas ta peab kogu aeg tööd rabama. Tegelt ju ei pea.
Karm, aga tõsi.

Kõigist inimestest ei pea muidugi aru saama, sa ei ole nende kingades käinud. Aga mind paneb siiski imestama, miks keegi peaks tahtma oma elu lihtsalt sinnasamusesse keerata. Sul magab üleval su väike laps ja sa mingi pilves peaga üritad enekat teha ja kutsud endale kiirabi, sest tegelt sa ei taha enekat teha. Okei, jah, sul on depressioon.
Aga miks sa tahad mingi võõra lambimehega kuskil LSD-d teha? Mu meelest LSD tegemine ei ole depressiooni sümptom.

Lihtne öelda, eks, aga ma arvan, et igaühe elu on tema enda kätes. Sinu otsused mõjutavad sinu elukvaliteeti. Sa ei pea tegema kõiki neid asju, mis su elu ära rikuvad. Ausalt ei pea.

Mul oli endal ka elus periood umbes 4-5 aastat tagasi, kus ma jumala meelega oma elu sinnasamusesse keerasin. Ja mida rohkem ma seda tegin, seda sügavamale ma kaevusin. Ja kuna kõik minu lugude peale mulle kaastundlikult õlale patsutasid: “Jessas, sul ikka juhtub! Nii õudne!”, siis mingil määral ma nautisin ka seda tähelepanu. Ainult minul juhtub. Nii õudne. Ei tea, mis järgmiseks juhtub. Mul ikka juhtub.
Mingil hetkel ma sain aru, et kui ma seda mustrit murran, siis mul enam ei juhtu. Kui ma ise suunan oma elu teisiti, siis ka mu elu läheb hästi. Ja nüüd lähebki.

Reedel käidi vallast siis seoses selle suure uputusega vaatamas üle meie ja naabri kaevusid. Esiteks olid nad muidugi äärmises segaduses, sest nende teada ei tohiks seal üldse ühtegi kaevu olla.

Lõpptulemus oli muidugi see, et me mõlemad peame oma loata tehtud kaevud kinni panema. Mis maksab effing 1000 euri.
Ja no kui 1000 euri ei tundu nüüd meeletult hull, siis kui me laseme oma kaevu kinni panna, siis ei ole meil enam vett. Ehk siis me peame liituma veevärgiga. Mis maksab omakorda vähemalt 2500 euri. Seda siis juhul kui lasen end sinna sisse kirjutada. Selle miinus on, et ma ei saa enam Tallinnas tasuta bussiga sõita. Ma ei tea, kaasnevad Tallinnas elamisega veel mingid hüved?

Mõnes mõttes on mul hea meel ka. Sest noh, veevärgi ja kanalisatsiooniga liituma peaks nagunii, sest see kaevuvesi on vaatamata filtritele suhteliselt ebameeldiva lõhnaga ja juua seda nagunii ei kannata. Ja kui see asi tehtud saab, siis võib täitsa öelda, et seal saab eladagi.
Samas mul ei ole ka hea meel, sest… vähemalt 3500 euri.

Nii et ma siin tagasihoidlikult palun teil ikka reklaamidele klikk-klikk-klikk teha. Ma vaatan üllatusega, et te minu viimasest palvest saadik olete päris usinalt klikkinud ja nii võib rikkakski saada!

Ma panin Tuvila vestlusesse pildi. Üks neiu küsis, et oi, kas teil on maja taga jõgi.

Ma olin mingi… ee… ei.

Detsembri alguse puhul oleks paras aeg lükata käima üks soe loos.

Mulle tõid Zizterzi päkapikud pehmed ja soojad roosad meriinovillased poolpikad põlvikud. Vaat see on väärt kingitus! Mul alatihti jalad külmetavad ja teada tarkus ju, et jalgu peab soojas hoidma. Pealegi kuduvat vanaema mul ka ei ole. Zizterzi tooted valmivad aga kõik 100% käsitööna, iga toode on unikaalne. Tellides võid valida sobiva tegumoe ja saja miljoni tooni hulgast (sokkide-põlvikute puhul lugesin kokku 29 värvi).

Meriinovill on kõrgekvaliteetne materjal, mis ei lase läbi tuult, hingab hästi, ei erita lõhna ja on mõõõõõõõõnusalt pehme. Seda ma tõesti kinnitan käsi südamel, neid pehmeid põlvikuid ei taha mitte jalast võtta.
Meriinolamba kasukas tõrjub ka niiskust, kuivab kiiresti, hoiab oma vormi ja ei ärrita nahka. Seega ei tule pärast esimest pesu välja masinast torkivad kümme numbrit väiksemad sokid, vaid täpselt sellised kui ostes.

Kuduvad õed on ka teile välja pannud ühe auhinna. Kõik, kes laigivad Zizterzi Facebookilehte ja jätavad siia alla kommentaari, kas nad soovivad auhinnaks mütsi, salli, kindaid või sokke, osalevad loosis. Võitja selgub enne jõule, 21. detsembril.

Muide, kõik hiljemalt nädalavahetuseks esitatud tellimused jõuavad enne jõule ilusti kohale!

Tahan teile näidata üht nurgakest majas, mis mul peaaaaaegu valmis on. Kuna seinad on heledad, siis võõpasin aga trepi kontrastiks kriidivärviga mustaks, riputasin seinale kingituseks saadud maailmakaardi… See on eriti äge kaart, sest seal saab kleepsudena maha võtta riigid, mida sa külastanud oled. Panin seina väikese raamaturiiuli ja… üks sein jäi ikka kuidagi tühjaks.
Mõtlesin ikka päris mitu head kuud, mis sinna seina panna. Alguses tahtsin suurt vitriinkappi, aga see oleks trepile ehk liiga ette jäänud…
Nii ma mõtlesin ja mõtlesin, kuni varajase jõulukingina ühe eriti ägeda riiuli sain.
Tegu on PULK moodulriiuliga, mis on valmistatud kasevineerist, kuhu on freesitud pesad riiulite jaoks. Sinna saad siis oma äranägemise järgi pista pulgad, kuhu peale käivad riiulid. Minul on kõige pisikesem variant, aga saab ka poole suuremaid, siis on lõbus riiulit ümber disainida, kui ära peaks tüütama.

Mulle nii-nii meeldib see riiul! Põnev kohe vaadata, kui kodus on sellised erilised ja natuke vimkaga asjad. Mis pole lihtsalt, et… näe, tavaline riiul kuskilt tehasest. Vaid hoopis eriline riiul, mille keegi hoolega valmis meisterdanud on.

Peale panin mõned kuuseoksad koduaiast ja oma Saksamaalt toodud tuvikuninga(nna).

Muide, praegu toimub neil FB-s loos, kus nad loosivad välja ägeda Sumina riiuli, millele on Lili Lind peale joonistanud mesilased. Kes osaleda tahab, on loos siin: https://www.facebook.com/pulkdesign/photos/a.1531339357000410.1073741828.1526550127479333/1679058682228476/?type=1&theater

ja 18. detsembrini saab PULK loovmööblit 20% soodukaga osta.

Ma ei tea, minu jaoks saabus detsember kuidagi ootamatult. Oli-oli-oli-oli november ja siis PAUH, esimene detsember. Järsku oli Instagram kuusepilte täis, päkapikud käisid, Michael Buble ronis oma koopast välja, kõigil naabritel olid aknal vilkuvad tuled (ma vahel tõsiselt imestan, kuidas inimesed suudavad sellises vilkuvas toas elada, ma saan peaaegu insuldi juba nende akende vaatamisest).

Enne ma olin ikka suurim jõulusõber üldse. Ma ütlen, et kool tõmbab sinust välja kogu elurõõmu (naliii, noored, käige koolis)… enne olin ma kogu aeg, jess detsember, JÕULUD! Nüüd ma olen… eiiiiiii, detsember, eksamid…

Igatahes… ma pole suurem asi meisterdaja. Alati kui ma üritan midagi meisterdada, siis ma mõtlen pärast, et võibolla ma ei peaks ikkagi meisterdama.

Ilmselt te sellist advendikalendrit olete juba kõik näinud ja ma olen viimane inimene ilma peal, kelle jaoks see midagi uut on, aga nägin Facebookis sellist pilti ja mõtlesin, et hirmus äge idee teha selline kellelegi, kellele õlu meeldib. Noh, päris hommikuti enne autoga tööle sõitmist oma aknakest avada ei tasuks, aga…

Vaja on selleks ühte suurt kasti õlut, kus on sees täpselt 24 purgikest nagu oleks see just advendikalendriks loodud. See kast tuleb poest koju tassida ja see on oodatust keerulisem, sest see on päris raske ja see käe… pide läks katki.
Siis tuleb kast pakkida pakkepaberisse ja arvutada välja, mitu ruutu peab joonistama, et kokku tuleks neid 24. Sellepärast on mul ka purgid tagurpidi, sest ma teisele poole tegin kogemata 32 ruutu… Teen teie elu lihtsamaks: ühte ritta neli, teise kuus.
Siis võib veel kasti ära kaunistada ja ongi valmis!

Ma olen juba nii palju jõulukingitusi saanud, katus on pea kohal, toit laual (ptüi-ptüi-ptüi), et oleks patt mõeldagi, et midagi tahaks… aga lugesin marimelli postitust tema jõulusoovidest ja hakkasin mõtlema, et nooremana ma ei tahtnud jõuludeks midagi saada. Kui keegi küsis, siis ma lihtsalt kehitasin õlgu ja ütlesin, et mul on kõik olemas. Samas nüüd on mul ikka asju kogunenud, mida tahaks küll.

Iittala on kindlapeale minek. Ei ole neil asja, mis mulle ei meeldiks.

Kui mulle meeldib miski rohkem kui Iittala, siis on see Arro keraamika. Ma sain Carmenilt väikese taldriku sünnipäevaks ja nüüd unistan päevast, mil kõik need asjad mulle kuuluvad. Muidugi ma võiksin minna poodi ja osta, aga selle puhul mulle isegi meeldiks, kui ma saaks mõelda, et vot selle sain sünnipäevaks selle inimese käest, teise mingi muu tähtpäeva puhul…
Jällegi, mulle meeldivad KÕIK asjad sealt, igat värvi. Ongi lõbusam kui on värviline.

Kuma liblikad! Ma sain kingituseks ühe heleroosa ja kannan seda tihti. Minu arvates nii toredad aksessuaarid. Mulle sobiks liblikaperre veel roheline ja sinine ja punane ja…

Tanel Veenre. Ma olen juba kord selline inimene, et kui kõigil teistel on, siis ma tahan ka. Need on nii veidrad kõrvarõngad, samas on need ägedad. Ma üks kord läksin isegi sihikindlalt poodi neid ostma endale preemiaks, aga roosasid ei olnud parajasti ja sinna see jäi.
Tegelt ma ei tea, kas ma ikka tahan neid… vist tahan

New Vintage by Kriss. Jällegi, olen saanud ühe ehte kingituseks ja see on nõnna kaunis, et tahaks kohe kõiiiiiiki asju.

Parim kink on raamat! Mida see Prisma ka ei ütleks.
Minuga on kindlapeale minek valida midagi uutest raamatutest. Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”, Raua “Eestlase käsiraamat”. Ainult kokaraamatuid ma enam ei taha. Sandra Vungi uue vegantoitude raamatu ma juba saan Varrakult kingituseks, aga see on mu viimane kokaraamatutellimus, sest mul on neid lihtsalt niiiiiii palju kogunenud.

Ja lõpuks… kuigi ma olen suht kindel, et ma kuuse alt köögimööblit ei leia, siis ma üritan iga päev kulutada vähemalt kümme minutit sellele, et kujutan hästi pingsalt ette seda köögimööblit. Noh, et äkki siis saab see reaalsuseks. Kõlab tobedalt, aga ma reaalselt iga õhtu enne magamaminekut kujutan köögimööblit ette. Ma niiiiiiiiiii tahaks selle ära tellida, aga igasugused kulutused tulevad vahele ja…

Ma võiksin siin veel igavesti jätkata :D… aga ma nüüd vist lõpetan, sest pean ruttu pessu minema, check-in’i tegema, minema raha vahetama ja kohvri kokku panema… sest ISTANBUL! Ma olen nii elevil, et ma isegi ei ole lennu üle väga ärevil nagu tavaliselt, sest no nii väga tahaks seal juba kohal olla.

Ma ausalt öeldes ei ole kunagi valinud lennupileteid lennufirma järgi. Ikka hinna järgi. Seetõttu olen ma ka vana hea Ryanairi klient. Eile ma sain aru, et pole ime, et ma hüsteeriliselt lendamist olen kartnud, kui olen harjunud lendavas loomavagunis lendama.

Sügisel vaatasin Turkish Airlinesi lennupileteid Dubrovnikusse ja seal oli vahemaandumine Istanbulis. Neil on mingi selline diil, et kui ümberistumine on umbes nii, et öösel jõuad ja hommikul järgmine lend, siis nad majutavad su tasuta hotelli. Mulle tundus kahtlane, sest piletid olid suht odavad ja majutavad nad jee, pärast magad pingi peal. Nii et ei hakanud nii pika ümberistumisajaga lendu võtma igaks juhuks.

Eile me siis lendasime nendega Istanbuli ja mul oli esimest korda reaalselt elus tunne, et võiks veel lennata, miks juba läbi saab.

Istusime oma kohtadele, istmed olid jumala mugavad, lennukis mängis selline lõõgastav spaa-muss. See rahustas kuidagi nii maha, et ei olnud häda midagi. Igal istmel oli oma ekraan, kus olid filmid, mängud, muusika, sai jälgida lennuki teekonda. Ma hakkasin filmi vaatama kohe, nii et isegi start ei olnud üldse hirmus, sest tähelepanu oli filmil. Pealegi lennukis oli suht vähe inimesi ja meie kõrval ei istunud kedagi, nii et sai mõnusalt laiutada.

Varsti pakuti veel tasuta süüa-juua, mis oli eriti mõnus, toit oli niiiii hea. Eriti mõnus oli kohvimaitseline puding. Ja noh, vein Pärast veel pakuti teed-kohvi.

Filmivalikus oleks ainult võinud rohkem naljakaid filme olla. Imelik, et seal oli hästi palju kosmosefilme. Võibolla sellepärast, et kui vaatad, kuidas mingi kosmosemissioonil naine Marsil sünnitusel sureb ja ta laps ei saa Maal elada, siis mõtled, et su lend polegi nii hull

Ainus negatiivne asi, et mingi ülbe pere oli seal: mingi 10cm läbimõõduga kuldketiga jorss, ta ripsmepikendustega naine ja lapsed. Ees mingi vene mees tahtis oma istet allapoole lasta, milleks tal igati õigus on ja mul oli hirm, et see eestlasest jorss oleks talle kallale läinud. Lõugas seal üle lennuki: “Räägi minuga eesti keeles, krdi venelane!”
Wtf nagu, sa pole isegi Eestis, miks peaks keegi sinuga eesti keeles rääkima.

Istanbuli kohal pidi lennuk veel paarutama millegipärast,ei saanud maanduda. Kui ma tavaliselt oleks hüsteerias surma oodanud, siis seekord istusin rahulikult ja mõtlesin, et parem ongi, saan filmi lõpuni vaadata.

Kella kahe ajal öösel läksime magama ja juba mingi seitsme ajal hommikul ajas mingi allahu akbar kutse üles, mis tänavalt kajas. Nüüd lippame linna avastama!

Istusime eile Carmeniga kohvikus ja Carmen ütles, et mu selja tagant mingid naised vaatasid meid ülbete nägudega. Pärast veel jauras midagi, et raudselt panid needuse peale.
Ma rahustasin lapse maha, et miks peaks keegi meile needuse peale panema ja ülbete nägudega vaatama…

Hommikul ärkasime üles, sõime hommikust, ilm oli imeilus, jalutasime veel Suleymani ja Hürremi hauakambreid vaatama ja… Carmen jälle naljatab: “Raudselt nad panid meile needuse peale!”
Ma ütlesin, et kuule, ära tee nalja, vaata kui tore meil on ja läheb ju hästi. Kui meil oleks needus peal, siis läheks ju halvasti!

Kerime nüüd sealt mõned tunnid edasi.. Jõuame me rahulikult kaks tundi varem lennujaama nagu ikka… Ma tavaliselt võõrastes lennujaamades tulen täpselt kaks tundi enne ja noh, enamasti tähendab see seda, et saab veel poodides aega surnuks lüüa ja klaasi veinigi juua.

Aga mitte see kord.

Andsime kohvrid ära ja seisime meeletus järjekorras. Ma hakkasin juba veits rahutuks muutma, kui lennu väljumiseni oli aega tund ja järjekord absoluutselt ei liikunud. Mitu seltskonda lihtsalt trügis ette ja karjusid seal, et nad jäävad oma lennule hiljaks. No tore on, me jääme ka oma lennule hiljaks.

Kui lõpuks läbi saime, oli nii kriitiliselt vähe aega, et palusin jumalat, et värav oleks kuskil sealsamas. Ei, muidugi mitte. Värav oli mingi faking.. ma ei tea, kahe kilomeetri kaugusel vist. Ehk siis jõudsime väravasse ja nägime oma lennuki saba läikimas…

Okei, tore. Ma ei ole oma elus mitte kunagi lennust maha jäänud. Mõtlesin, et küllap lennufirma selle lahendab, sest mina tegin omaltpoolt ju kõik, et lennule õigeaegselt jõuda.

Lennufirma siis jooksutas meid ringi ühest letist teise ja viimases letis teatas meeldiva häälega naisterahvas, et me võime järgmisel hommikul lennu peale minna. Ma olin kohe, et okei, tavai, ja hakkasin juba mõtlema, et kuidas ruttu hotell bronnida.
Ja oi kuidas ma eksisin…
Kaastundlikult teatas piletimüüja, et me võime need piletid osta siis homseks 468 (!!!!!!?????!!!!!!!) euro eest.

Ma olin mingi whatttt. Appi, meil ongi needus!!!

Praegu ma ei tea, kas nutta või naerda… Alguses ma nutsin. Ja nutsin veel rohkem, kui lennujaamas ei olnud wifit ja mingi vend lihtsalt sundis mind ostma minimaalselt kaks pudelit vett (ühest pudelist jääb väheks) et ma saaksin kohviku wifisse.

Ja nüüd ma naudin siin meie 500eurost ühte õhtut Istanbulis, plaanin homme olla lennujaamas neli tundi enne lendu ja mõtlen, et kas keegi oskab needust maha võtta.

Loo moraal? Ma ei teagi. Järgmine kord kui kuskile lendan, panen juba 24 tundi varem lennujaama ette telgi püsti.

Kui negatiivsed emotsioonid kõrvale jätta, siis ma pean ütlema, et olen Istanbulist vaimustuses. See on parim linn, kus ma iial käinud olen! Türgi… noh, ma käisin kolmandat korda Türgis ja viimane kord vandusin, et ei tõsta sinna enam iial oma jalga. Need kuurortid on ikka jubedad: kõik kisuvad sind ja koorivad sinult seitse nahka.

Istanbul on aga hoooooooopis midagi muud.

Esiteks juba mugav otselend Tallinnast, vanalinn on lühikese taksosõidu kaugusel… kõik eeldused mõnusaks nädalavahetusetripiks on loodud.

Hommikul paarutasime muidugi kohe Hagia Sophiasse. Ma millegipärast arvasin, et see on vähe ilusam, aga lausa kahvatus teine Sinise mošee kõrval. Huvitav vaadata sellegipoolest. See oli nimelt kunagi kirik ja alles hiljem tegi Mehmed Vallutaja sellest mošee. Nagu näete ka, on seal vahepeal kristlikud joonistused ja siis suured tahvlid… kui ma ei eksi, on need vist esimeste kaliifide nimed või… tunnused.

Edasi lippasime muidugi kohe juures asuvasse Sinisesse mošeesse. Küll oli ilus! Turistid said sisse tagant uksest ja nägime veel, kuidas mehed ees reas jalgu pesid (moslemid pesevad enne palvetama asumist jalad üle)
Seal laenutati naistele rätikud ja seelikud, jalatsid pidi jalast võtma.

Kõhud natuke tühjad, läksime lõunat sööma ühe hotelli katusele, kust mu reisiraamatu sõnul pidi avanema imeilus vaade. Meie söömise ajal kõlas ka palvekutse, mis oli eriti suursugune ja… ma ei tea, pühalik. Üldse ma hakkasin seal hästi palju mõtlema jumala peale.  Võibolla veits lamp, ma olen küll ateist, aga olen viimasel ajal mõelnud, et kui nii paljud inimesed usuvad ja pühendavad oma elu sellele, siis kas seal on mingi tõetera? Mida nad usuvad? Miks nad usuvad?

Siis läksime Basilica Cisterni, millest ma ei saanud midagi aru. Mis asi see oli? Veehoidla?
Maa all olid mingid creepyd pimedad sammastega märjad ruumid… ja Medusa pead. Igatahes on seal Dan Browni “Inferno” filmitud  ja öeldud on, et seal hoiti palee vett, aga kuna seal oli suht vähe vett, siis ma ei saa aru… ehk keegi targem selgitaks mulle, mis värk sellega on ja kuidas seal vett hoiti, kuidas see vesi sinna saadi ja kuidas seda sealt võeti

Jõime Starbucksis ühed kohvid (Carmen on hull selle koha järele!) ja jalutasime edsai turule. Ma kartsin, et ainult natuke piilume, sest minu jaoks on kogu see müra ja kära nii väsitav. Aga seal oli niiiiiiiii äge! Absoluutselt mitte keegi ei käinud pinda. Enamikes poekestes võisid rahulikult ise kaupa vaadata, ilma et keegi su kõrva ääres piniseks, et sa oled ta parim sõber ja ta armastab sind ja teeb ainult sulle parima hinna.
Tore oli vaadata, kuidas joodi teed ja mõnusalt kaubeldi ja suheldi. Kaupmehed aitasid valida sobivat toodet, pühendasid sulle aega, rääkisid sõbralikult ja üldse mitte pealetükkivalt juttu. Nii mõnusa emotsiooni sai sealt!
Ostsime mingi nipet-näpet, salle ja seepe ja käevõrusid, Carmen ostis mõned feikasjad: tossud ja Levi’se särgi.  Kusjuures feikasjade puhul peab lähemalt katsuma ja vaatama. Mõned asjad, mis ma ostsin kaks aastat tagasi Türgi turult, on siiani nagu uued, teised aga lagunesid kohe ära.    Aga noh, kui maksad särgi eest 5 euri, siis pole väga kahju ka, kui ära laguneb.

Nii see esimene päevake õhtusse veeres. Tegin veel hotelli lähedal pisut vesipiipu (apelsin ja münt, mmmmm!), jõin Türgi teed ja lugesin “Janitšaride puud”.

Järgmisel päeval sadas vastikult vihma, aga jalutasime ikka Topkapi paleesse. Kes “Sajandi armastust” on vaadanud, läheks seal hulllluuuuuuks. (Ehk siis ma läksin seal hulluks…)
See oli lihtsalt nii lahe, et mul ei jagu sõnu selle kirjeldamiseks. Uskumatu on mõelda, milline ajalugu seal on, et ma saan kõndida samu radu, mis võimsad Ottomani sultanid.

Pärast kerget lõunasööki (kebaaaaaab) käisime veel islami kunstimuuseumis ehk Ibrahim Pasha palees. Ibrahim oli ori, kellest sai sultan Suleimani parim sõber ja kes edutas Ibrahimi enda kõrval võimsamaks meheks impeeriumis ja lubas tal (orjal!) abielluda oma õega, sultani õega . Lõpuks hakkas Ibrahim veits ülbitsema ja Suleimanil ei jäänud muud üle kui ta hukata, aga ikkagi Jällegi oli megahaige seal ringi kõndida ja kujutada ette, mida need seinad kõik näinud on.

Vaene Carmenike pidas vapralt vastu, no kujutate ise ette, kui te peate vihmas kõmpima järel hüsteerikul, kes iga nurga peal vaimustunult karjub “OMG! Vaata seda! Vaata! Issand!!!!”. Mõne tunni lubasin tal siiski hotellis uinaku teha ja õhtul läksime vaatama dervišite keerutamist. Jaksavad ikka keerutada!

Hommikul jõudsime veel läbi hüpata Suleimani mošeest, kuhu juurde on Hürrem ja Suleiman maetud. Sisse ei saanud, aga läbi klaasukse nägi küll surnukirstu, kus sulani müts peal oli.

Vot selline reisike oli. Vaatamata sellele lennujamale oli ikkagi best reis.

Türgis polnud kuskil kuusepoegagi ja ilmgi oli detsembri kohta üsna soe. Kuna detsember on mu lemmikkuu ja jõulud on mu lemmikaeg, oli seda mõnusam tulla külma Eestisse ja oma mõnusasse jõulurüüs koju.

Tavaliselt ma hakkan juba esimesel detsembril kibelema, et peaks kuuse koju tooma, aga sel aastal ma mõtlesin, et ahh ei hakka sel aastal tooma, vaja veel neid okkaid juunikuuni maast korjata… Kuni kõik hakkasid nõnda kauneid kuusepilte üles panema, et ma ka ei suutnud vastu panna.

Viimastel aastatel ma olen mugavamat teed pidi läinud ja tellinud kuuse kulleriga koju. Ei viitsi mina kuskilt seda jurakat tassima hakata. Kulleriga on mõnus – tuuakse ukse taha ja sa ainult pane üles ja muudkui hakka ehtima.
Muidugi on sel puhul miinus see, et ei saa ise katsuda ja valida, äkki ei toodagi ilusat. Aga sel aastal ma pean ütlema, et see on küll kõige ilusam kuusk, mida mu silmad elus näinud on. Nõnda täiuslik, et nagu polekski päris. Lõhnab mõnusalt, kähar – tõeline kaunitar!

Muide, kui teil veel kuuske ei ole ja ka sellist tahate, siis nad loosivad parajasti välja viis tasuta kuuske. Kaks on loositud, kolm on veel loosirattas. Osaleda loosis saab siin: https://www.facebook.com/eestikuusk/photos/a.131969637475564.1073741828.127429881262873/132018084137386/?type=3&theater

Tere hommikust! Joon siin vaikselt kohvi, vaatan aknast lumesadu ja mõtlen, et olen ühe loosimise tegemata jätnud.

Ma olen tükk-tükk aega tahtnud ühte korralikku käekotti. No ikka päriselt korralikku. Minu arvates jagunevad naised kaheks: ühed armastavad tihti käekotte-riideid-jalatseid vahetada, osta pigem soodsalt, sest vahet pole, nagunii tüütab ära… ja teised, kes eelistavad kauakestvat kvaliteeti. Et ei pea mitu korda aastas jooksma poodi uut käekotti ostma.
Ma viimasel ajal üritan rohkem selle viimase kategooria poole kalduda. Milleks mulle hunnik käekotte, kui mul võiks olla neid paar tükki, mis mind aastaid teenivad?

Ma sain hiljuti endale valida Craftory kauplusest midagi ilusat ja ma valisin pisikese clutchi. Seda sellepärast, et just väikest kotikest kannan ma kõige tihedamini. Rahakott ja telefon kotti ja minek!

Valik oli raske – mõistus ütles mulle, et võta musta värvi clutch, sest see sobib kõigega, aga süda ütles mulle, et võta tumepruun, sest see on nii ilus. Ja peale jäi muidugi…

Kui mõtlete, et mis selle pisikese kotikese siis nii eriliseks teeb, siis ma ütlen, et mina olen sellest täiesti vaimustuses. See on vist üks ilusamaid asju, mida ma elus üldse oman. Tegu on ju siiski Eesti käsitööga. Sellelt puuduvad igasugused kilinad-kolinad, see on lihtsalt naturaalne NAHK. Ilus ja minimalistlik. Ka toonid on väga lihtsad: konjakine, must, karamelline ja roheline. Kusjuures toonid saavutatakse orgaanilise taimparkimise teel ning kõik selleks kasutatud ained on looduslikku päritolu. Naha loomulik tekstuur ei ole värvikihtide alla maetud ja kotike ajaga mitte ei lagune, vaid küpseb ja kogub iseloomu.

Nüüd oleks mul vaja veel samasugust musta värvi clutchi, raalisekki, pisi sekki ja rahakotti ja oleksin vist kottide osas pooleks eluks kindlustatud.

Tore on veel see, et Craftory pani teie vahel loosi võimaluse valida ühe 41€ väärtuses toote: kas Palja Portmonee, Priske Pisku, Pisi Pisku, Taba Tasku või Traaditasku oma lemmikus toonis + initsiaalidega. Sisse saab pressida kuni viis tähte ehk siis minu nimi Merje mahtus täpselt kenasti koti sisse.
Selleks palun kommenteerige siia alla, millist neist toodetest ja mis toonis te sooviks ja pange like Craftory FB lehele siin: https://www.facebook.com/pages/Craftory/
Toodetega saate tutvuda siin: https://www.nahk.ee

Võidumehe ma loosin 20. detsembril, et võit veel kingikotti jõuaks. Kellele loosiõnn ei naerata, siis nende FB lehel käib veel suur loos, ülehomme samasugune clutch nagu mul ja 24. detsembril peaauhind, priske sekk. Osaleda saab siin: https://www.facebook.com/craftory/photos/a.641762879205213.1073741834.608172685897566/1548409841873841/?type=1&theater

Kas teil kodus ikka suitsuandur on? Ma pole varem eriti suitsuanduri peale mõtteid kulutanud: on nagu on. Suitsuandur lihtsalt. Siis aga leidsin, et tegelikult võivad tuleohutustooted ka olla erilised ja huvitavad.
Ilmselt on paljud teist poodides Jalo Helsinki disainsuitsuandureid, eriti neid ööliblikakujulisi Lento andureid. Mul on hirmus vahva meel, et ma ühe sellise kingituseks sain: suvilas on igasuguseid putukaid suvel liikvel, nii et sobib üldise stiiliga.
Eriti mulle meeldib, et kogu anduri pind toimib lülitina. Teate ju küll, lasete kogemata toidu kõrbema ja siis peksa seda andurit harjavarrega, et see vait jääks… Lentole vajutad lihtsalt peale ja asi ants.

Üks selline beežikas toonis andur on mul teile ka kinkida. Selleks kirjutage siia alla, millised tuleohututooted teil kodus on ja pühapäeval, 24.12, ma loosin võitja välja.

Veel sain ma kingituseks ühe ülipõneva asja: tuleteki. Mul ei ole varem tuletekki olnud, aga kuna ma väga hoolin sellest, et meie majas mingit õnnetust ei juhtuks (kesse jaksab pärast neid kahjusid kinni maksta ja uuesti ehitada!), siis tuleb välja, et see on väga-väga kasulik asi. Tuletekiga saab hõlpsalt väikesed leegid kustutada, enne kui need suure tulekahju põhjustavad. Peab ainult rihmadest tõmbama, et tekk lahti rulluks ja ettevaatlikult leekidele tõstma. Kuna tuletekk peaks ikkagi olema nähtaval kohal seina peal, näiteks köögis… ei hakka ju õnnetuse korral kuskilt sahtlist otsima… siis on ju tore, kui see tekk on ilus.

Ilus tuletekk? Jah, te lugesite õigesti.

Jalo Helsinki pakub ägedate piltidega tuletekke. Minule meeldisid eriti Muumimaa piltidega tekid. Ma vaatasin väikesena tihtipeale Muumisid ja seostasin end kõige enam Väikese Myga. Nüüd olen rohkem nagu Muumimamma, aga see selleks 

Valisin lõpuks välja tuleteki nimega “Videvik”, millel olev pilt avaldati esmakordselt 1960. aastal ilmunud teises muumide pildiraamatus “Kes trööstib Tillut?”
Peamiselt sest ma kasutan köögis kollaseid ja halle toone, nii et see näeks mu köögiseinal väga armas välja.

Selliseid tuletekke saab osta näiteks siit lingilt: https://www.suitsuandur.ee/et/a/jalo-helsinki-tuletekid

Teate, ma olen ühe korra tünga saanud. Seoses “Troonide mänguga”. Ma polnud viimast osa näinud ja siis üks tuttav rääkis mulle maad ja ilmad kokku, mina kõrval ammulisui: “Päriselt juhtus nii?? Nalja teed?? Ausalt?!”
Ta kinnitas käsi südamel, et täpselt nii juhtuski. Mina muidugi uskusin. Miks ma ei peaks kedagi uskuma? Ma olen usaldava loomuga.

Ja kui ma selle osa ära vaatasin, siis võite kaks korda arvata, kas ta mõtles põhimõtteliselt kõik välja, mida ta mulle rääkis või mitte. Vastus on jah. Ta lihtsalt valetas mulle kõige kohta otse näkku ja mina uskusin teda.

Ma olen suur spoilija. Ma spoilin kõike endale ja spoilin teistele. Ma loen tihti enne filmi vaatamist, et mis seal saab ja siis hakkan teistele pinda käima enne filmi vaatamist: “Tahad teada, mis seal juhtub? Tahad, ma ütlen??” Ja kui inimene ütleb ei, siis ma räägin talle ikka.

Nüüd ma käisin vaatamas “Star Warsi” viimast osa ja sattusin kohe enne kino mingi täitsa eestikeelse blogipostituse peale, mille autor oma muljeid jagab. Mul polnud mingit probleemi sellega, et ta kõik ära spoilib, sest mulle meeldibki ette teada, mis saab.
Ta siis rääkis seal hullu juttu, kuidas talle alguses tundus, et Rey on kellegi õde või midagi, aga siis tuli välja, et Rey on üldse Luke’i ema, kes rändas ajas ja see oli üllatav, aga mitte megaüllatav, sest ennegi on filmides nähtud, kuidas ajas rännatakse ja nii edasi.

Ma olin siis mingi… OMG. Ma rääkisin kõigile, et issand jumal, Rey on tegelt Luke’i ema, kes ajas rändas. Filmi vaadates tundus ka see suht loogiline, sest Rey ei teadnud otseselt oma päritolu ja vanemate kohta.

Ma ootasin ja ootasin, et tuleks välja, et ta on Luke’i ema. Kuni tulid lõputiitrid. Ta ei olnud Luke’i ema.

MIDA??!!!! MIKS?! Ma ei leia nüüd seda blogi enam üles, aga krt, miks sa valetasid mulle otse näkku?? Ma uskusin ju sind